Merikas, merikas....

Palju neid üle kaheseid tollal Esnast endast,ütleme kesk ja ülemjooksult saadi.Jõekas ei peaks ju tingimata peale kudet sealt paide alla laskuma.Kas ikka suur osa neist merikad polnud kes Paide alt saadi?

Ei taha kuidagi nipsakas tunduda aga lugedes neid meenutusi vanadest "kalarohketest" aegadest siis ausalt öeldes, saan ka mina sarnased mälestused oma lastelastele kunagi kaasa anda. Vodjal on ette tulnud püüke, kus igast vähekenegi lubavast ja mitte niiväga lubavast kohast keegi sakutamas käib. Jah, paljud on alakad aga 3 mõõdukala saada pole küll mingi eriline saavutus. On ka palju rohkem mõõdukaid olnud ja seda tänaste mõõtudega!

See, et vahele viskab päevi, kus ei näe ka kalamaimu, on normaalne. Arvasin, et vanasti polnud selline asi võimalik, sest forell on ikkagi üsna ablas kala ja ära end ikka näitab enamasti - vähemalt selline ...kuni kilo kala. Suurem jah, pigem hoiab omaette enamuse ajast.

Ja nu Seinapalusse ma nii kehva statistikat ei julgeks tänapäeval küll kuidagi pakkuda, et 10x pead käima, enne kui kotikala saad...

Ainus erinevus tundubki see, et nood müstilised 3-4kg jõekad on tänapäeval meie vetest kadunud. Äkki on need nüüd lihtsalt merikateks muutunud?

Väga raske on võrrelda. Ehk Svennu võtaks 70-ndate aastate paarisajagrammise ridva, mingi 400 grammise vene rulli, 0,3 klinskaja tamiili ja ka selleaegse landi ning kaaslane püüaks tänapäevase varustusega. Siis võiksite ehk saake võrrelda. Ja nii võib ka tamiilieelset aega jämeda nööriga järgi testida.

Võrrelda olukordi ei saagi, sest liiga palju on erinevusi. Aga väita, et täna on meil jõgedes tühjus, et enam pole mida lastelastele rääkida, veel vähem, et neil üldse enam midagi püüda oleks jne, on selge liialdus. OK, Paide ja Järva las praegu jääda - ma küsiks hoopis nii, et kui palju oli näiteks jõekat nendel hiilgavatel klubiaegadel kasari vesikonnas? Minu teada sellist kala seal üldse polnudki, mis me siis nüüd tänapäeva tegema peaks? Loome mõne klubi, kes selle võõrliigi sealt hävitaks?

Nimetades kodumaist liiki võõrliigiks, sa muidugi meelega utreerisid. Mitte rääkides Järva jõgedest näen probleemi selles, kui mõnes jões pesade arv on langenud väga madalale (7-12 pesa) ja sealjuures on neist ju kudenud 3-4 pesa üks ja sama marjakala. Kas see olukord saab olla jätkusuutlik või ootab hääbumine inbriidingu tagajärjel. Näiteks kunagi Jägala jõel peale Kehra tselluloosi tehase avamist kümmekond aastat toimus tehase puuvajaduse rahuldamiseks massiivne palgiparvetus. Peale palgiparvetuse lõppemist saadi veel üksikuid harjuseid. Viimane aastal 1953. Ka seal allesjäänud üliväike asurkond ei osutunud küllalt elujõuliseks populatsiooni taastamiseks.

Täpsem ülevaade on mu raamatus tabelleeritult Jõeforell. Püük ja majandamine.

Kui need "merikad" olid, siis polnud Sindi pais järelikult probleem. Nüüd pole kumbagi- ei Sind paisu ega "merikaid."
Täie kindlusega oli "merikas" mul üks kilone kala, mille sain Pärnu jõelt märtsis 1999.a, see oli tõesti täiesti hõbedane. Isegi sahkluu tõendas seda, võrreldes tolle 1,5 kg jõeforelliga, punatäppidega mis saadud samal päeval.
Need suured" merikad" pidid olema osa neist 100 000 meriforelli maimust, mis said võimaluse laskuda kuni Kirnani, mida nad ka meelsasti tegid.
Selliseid "merikaid" saadi aastaringselt. Ka südasuvel. Mida teeb "merikas" aastaringselt jões?