Alates 01.05.2022 on foorum vaid lugemiseks. Selleks on peamiselt kaks põhjust: portaal "kolis ümber" platvormi viimasele versioonile, kuid kahjuks pole veel välja lastud foorumi komponendi töövalmis versiooni ning eesti keelset tõlget. Samuti on viimastel aastatel olnud probleemid spämmijatega, kes murravad läbi ka spämmikaitsest.

  • Aitäh 11000 foorumipostituse eest ning loodetavasti kohtume uuesti tulevikus!

Merikas, merikas....

More
5 years 8 months ago #10393 by Hein
Replied by Hein on topic Merikas, merikas....
Võtaks ikka minevikust seda, mis asjalik ja ajakohane ka tänasel päeval!
Mõõt sabata 28 ei ole kindlasti asi, mis oleks väärt kaasaega toomist, sest ka L-Eestis kasvavad forellid l32/L36 pikkuseks, isegi pisukestes Tartumaa niredes.
More
5 years 8 months ago #10394 by nipi
Replied by nipi on topic Merikas, merikas....
No isegi 4 kilosteks on kasvanu, nagu eespool märkisin...:)

Mul tuleb seoses l-eestiga meelde üks halenaljakas lugu. See oli nii 80-te lõpus, kui läksime Ahjale Valgemetsa lõigule, kaasas oli ka üks Tartus elav võrukene. Sain ca 20 cm forelli, kui hakkasin seda tagasi laskma, siis pistis too mees kisama- " mes, seokse kalla lassit taggasi, õkva ulliss lännu pääluu siest, tuu pandass suola!"

More
5 years 8 months ago - 5 years 8 months ago #10395 by nipi
Replied by nipi on topic Merikas, merikas....
Naljakaid lugusid on aastakümnetega küllalt juhtunud. Jällegi paar lugu võrukestega. Nad on iseloomu poolest ju käbedad ja soojad inimesed, ja väga altid suhtlema. See lugu on ka illustratsiooniks, kuipalju tollal forellimehed jõe ääres kokku sattusid ja suhtlesid, aga väikese vürtsiga.
Oli meil kõvaks kalakompanjoniks mees, filharmoonia viiuldaja. Meil oli muusikaline perekond ja sealt ka vastav suhtlusringkond. Olime Esnal, Palu küla all,vikereid püüdmas, kui võsa vahelt tuli vastu tuntud forellimees Leo Schkiperov. Viiuldaja teda ei tundnud, kuid elavaloomuline nagu ta oli, hakkas temaga kohe tutvust sobitama, ja seletab muuhulgas: "Tead, mitte midagi täna ei saanud, jäin täitsa leoks...no täitsa leoks jäin, nagu meie pool öeldakse, kui kala ei saa..."
Leo Schkiperov küll midagi vastu ei ütle, vaid püsis vait, ainult et näost läks küll punaseks...
Kust vaene viiuldaja võis teada, et tema ees seisab mees, kelle nimi ongi juhtumisi Leo ja kes pole mitte mingi juhuslik, vaid kõvemaid forellikütte...tahtmatu solvang, ent samas nii koomiline, et ma ei saanud muidu kui keerasin lihtsalt põõsa äärde..
Sama viiuldajaga sai kõvasti ringi käidud, isegi mootorrattaõnnetus üle elatud Jõekülas.
Ükskord oli jälle selline lugu, mis meenutas safarit, kus mina olin nagu ajaja ja tema sahibi rollis. Oli ta meil ja jäi ööpüügile. Ootasime öö sinist faasi, et linna alla minna. Ooteaja mängis ta viiulit. Kui faas käes, ütlesin - "nüüd lähme!". Käksime nn. majadevahelisest lõigust peale, kus teeraja otsas on käänak. Teadsin, et seal keskel on põhjas astang, vastaskaldast ulatab jõele põõsas, seal oli kala. Juhatasingi kohe koha kätte- "viska sinna."
Viskas- ja kohe oli kilone forell otsas ja kotis, esimese viskega..
Last edit: 5 years 8 months ago by nipi.
More
5 years 8 months ago #10396 by nipi
Replied by nipi on topic Merikas, merikas....
On ka lugusid, mida meenutan judinatega.
Vardja all olen käinud 1978.a. saadik, sealt sain kunagi ka esimese landikala. Haava alt tulin noorpõlves välja tavaliselt mööda metsloomade radu, kuna tundus, et nii saab lõigates kiiremini, kui seda auklikku ja mudast metsateed mööda, mul oli ka mingi sisemine kompass,mis kenasti jälle Nahkanuia alla välja juhatas.
Aga aastatega oli nii suunatunne kui taju kadunud! Käisime 1993.a. oktoobris Tartu meestega siis peal, Vardjast kuni Haavani, selleks ajaks oli juba pimedaks minemas. Haava alt otsustasin, et tagasi läheme mööda loomarada, enda arust leidsin kopli servast ka raja otsa üles, läheme ja läheme, aga tutkit! Selgus, et olime trampinud peaaegu sihitult mööda poolvesist soometsa! Ilm läks juba pea kottpimedaks, aga tee peale kuidagi välja ei jõua! Üles hakkasid kerkima hallid sooaurud, tikku ei ole, et kasvõi lõket teha, mobiile tollal veel polnud. Korraks tekkis täielik kabuhirm - siia me jääme...läksin veidi ettepoole, et olukorda uurida, kui korraga kümmekond meetrit eespool - mida imet, keegi on suure riidekapi metsa vedanud! Selgus, et oli hoopis suur isapõder, kes lihtsalt seisis ja uudistas...
Siis hakkas viimaks kaine mõistus uuesti tööle. Kui jõel olles oli kuu jäänud paremat kätt, siis järelikult on vaja, et metsast välja jõudmiseks jääks kuu vasakut kätt. Aga kõik sõltus juhusest, sest ilm oli poolpilvine, ja kes teab, millal kuusirp jälle pilve tagant paistma hakkab...korraks hakkaski! Nii, võtsime kursi üles, ja siis nagu taevakingitus, hakkas kostma õigest suunast ka kaugelt koera haukumist...
Nii me tulime ja ekslesime kella 5-st kella 8-ni, kui viimaks veski teeotsale välja jõudsime, kus oli auto.
Tagasiteel ei rääkinud Tartu mehed minuga mitte üks sõna, põhjus arusaadav...:)
More
5 years 8 months ago #10397 by Vertu
Replied by Vertu on topic Merikas, merikas....
Oktoobris on Vardjas muidu hea võtt?
More
5 years 8 months ago #10398 by nipi
Replied by nipi on topic Merikas, merikas....
See oli ainus kord kui seal olen oktoobris käinud, oli huvi, ja seadus seda võimaldas,

äärmiselt vilets, nelja mehe peale sai ainult kõige vanem mees, nii 70,a. sitke sell, ühe väikse haugi, teistel mitte midagi. Proovisin küll hüper-super asju, küll Salarit, küll Lutsu aga ei midagi.
Time to create page: 0.118 seconds
Powered by Kunena Forum