Merikas, merikas....

Asi on selles, et too hõbeläikeline oli selline selge, täiesti läikiv, erk hõbe, nagu oleks keegi ta üle hõbetanud. Seljalt üleminekuga imeilus mariinsinine muuseas. Selline saaks olla ainult värskelt merest tõusnud forell, see pole ta jões kohastumusvärving.
Ülejäänud suured sh. ka mu 3,6 kg ja Kalvi kala - mille püügi juures ja ise olin ja nagu Kalvi kirjutas, ma ise soovitasin talle sinna astangu peale visata, -oh seda suuremeelsust, aga ma ei kahetse ega kadetse ka põrmugi- olid kõik väga iseloomuliku spetsiifilise värviga- määrdunud-hallikasvalkjate külgede ja x kujuliste täppidega.
Seda 3,6 kg kala määrati kah, ja saadi kolm mereeluaastat, viisin ka pea määramiseks, määrati jälle meriforelliks.

Olen pisut skeptiline nende teadusmääratluste suhtes. Tänapäeval ülistavad kõik geneetikat - oi kui tore. Aga 80.a. tagasi ülistasid kõik eugeenikat. Tänapäeval keegi eugeenikast räägib, võib vangi minna.
Kui viia nende kalade tõus seosesse kõrge veetasemega, siis oli 1982.a. juulis erakordselt kõrge veeseis. Mäletan, et Vodja oli üle kallaste, ja - triiki täis, kui nii võib öelda, väikseid hauge! Kõik sellised ca 30 cm pulgad. Forelli üldse Vodjal tookord ei näinudki. Alanes vesi, kadus ka haug Vodjalt uuesti allavoolu.
Ja just pärast seda aastat hakkas neid suuri x täppidega forelle Paide all ka olema, ja mida aasta edasi, seda rohkem.
Ok. merikas. Aga mida teeb merikas jõe ülemjooksul aastaringselt? Miks ta siis kudeks merre ei lasku? Kas ja kui palju laskub, kui neid sai Paide all olema aina enam? Kui geneetiliselt merikas, ja sellised tingimused, kas siis ei saa pigem rääkida mingist vormist, mis enam merre ei lasku? Kuidas teda sel juhul nimetada? Mina lähtusin hinnangus sellest, mida arvas ka kalateadlane R. Järvekülg - tegu on forellidega, kes on üles tõusnud jõe kesk-ja alamjooksult. Tema isa A. Järvekülg ütles lihtsalt- "mis seal vahet, forell on forell." Ma arvan, et ainus lollikindel meetod määramiseks oleks olnud siis kui panna teatud hulgale selga kas lipik või raadiosaatja. Siis oleks küll kindlamalt saanud määrata, kus nad parasjagu ringi lehvivad.

Või haug. Oli juhus, 1998.a. juulis, kui Paide all tõusis jõe põhjast pinnale haug nagu allveelaev, oma meeter, ja napsas mu lutsu sabakonksu, ja vajus siis tagasi põhja. Enneolematu pilt! Aga märtsis 1999 sain sellest kohast ca 100 m ülespoole sellises suuruses haugi kätte, oli 6,580 kg. ja 98 cm. pikk.
No palju selliseid hauge enam-vähem ühes ja samas kohas ikka on? See pidi olema sama haug, keda juulis nägin. Veeseis oli mõlemil juhul normaalne.

Aga muidugi, see "merikavaidlus" on tegelikult põline vaidlus, selle üle on kalateadlased juba aastakümneid piike murdnud ja ikka ei ole lõplikku lahendust leitud. Et kumb vorm oli siis ennem, kumb kummast tekib ja tekkis?
Selles suhtes on kahju, et tollal kui neid veel Paide all oli, seda küsimust lähemalt ei uuritud. Oleks ehk midagi teaduslehekülgedele lisada saadud...

nipi wrote: No lähme ja näita, kuidas sa neid kolme mõõdukat- ma pean silmas praegust mõõtu- siis nii lõdva randmega saad...

Pole vaja minna, vaata lihtsalt mu videot. 09.02 eelmisel aastal. Ja kuna ma käisin sellel jõel siis esimest korda elus, tundmata jõge ega üleüldse teadmata jõe iseloomu, sain 3 mõõdukala. Mõnel kogenumal forellikütil sealt 3 mõõdukat saada ei ole tõesti ülemäära raske (võtupäeval). Ühtlasi see jäi tol aastal ainukeseks käiguks nimetatud jõele.



Mis puutub merikatesse, siis on ju ilma raamatute abitagi selge, et jõeforelli ja merikat eristamegi selle põhjal, et üks on meres elanud ja teine mitte. Kui kala laskub merre, siis tal on seal ju hoopis teine toidubaas, mis võimaldab oluliselt kiiremini ja suuremaks kasvada. Okei, laskub lühikeseks perioodiks merre ning siis peale kude jääb mingil põhjusel jõkke ega lasku enam merre - no ei saa see kala ka järgneva kolme jões veedetud aastaga jõekaks. Meres käinud, siis mere kala, lihtne. Ja see kui mõni kala üheks (või enamaks) hooajaks jõe ülemjooksule jääb ning keegi ta tabab, siis ei saa kohe väita, et ülemjooksult tabatud = jõekas. Aga äkki järgmisel aastal oleks just merre laskunud?

Näiteks minu tänavune veebruari kala on tabatud samuti merest päris kaugel. Ja samuti tume kala nagu Vertu piltidel, ei mingit hõbedat läiget. Ometi märkisid teadlased, et minu kala oli noorena olnud päris pikalt jões (eeldati, et 2-3 aastat). Veel märgiti, et kala sündis ühes jões/ojas ning siis mingi aja pärast laskus teise veekeemiaga jõkke/ojja. Seal siis veetis kala 1-2 aastat ning smoltifitseerus ja laskus merre. Mina tabasin selle kala teisel kuderändel. Ja nagu me kõik teame, siis ega veeseis just kuderände jaoks ülemäära soosiv ei olnud.

Või ülistan ma niisama et "vaat, kus vanasti oli kala..." Ei. Ma püüan olla objektiivne. Muide, tollal, kui tõesti forelli palju oli. st. 80-90-tel, püüdjate suurt kurtmist ei olnud, vaid levinud oli selline lause - "kui palju siin ka ei käida, kui palju siit ka ei püüta, aga näed- ikkagi teda veel on!" Järelikult oldi rahul.

Aga samas võtame aja 300 a. tagasi. Võiks endale ettekujutada, et "aga kui saaks sinna aega tagasi, kindlasti pidi sellal olema kõvasti kala, küll püüaksin forelli..."
Tutkit! Igatahes ei näita 1688.a. revisjoni seis mingit erilist forelliuputust Järvamaal. Pigem vastupidi. Vodjast saadi aeg-ajalt väikseid forelle, olemas oli ta Pärnu jões Purdi all, väikseid forelle saadi aeg-ajalt ka Oostrikust, Vardjas pole forelli mainitud, ja Seinapalu kohta kirjutati kategoorilises imperatiivis et "mitte mingit kala peale lutsude ja haugide sellest jõest ei saada."
See viimane tekitas ja tekitab minus alati eriti suure küsimärgi. Kuidas see küll võimalik on? Aga ammu enne nende andmetega tutvumist olin intevjueerinud Veskiaru viimase möldri lapselast Karl Tahvest, kes rääkis sama juttu. Forell tekkinud Seinapalu jõkke alles siis kui mõisnik neid sinna asustanud, nii tsaariaja lõpu poole.
Ei suuda siiani uskuda. Aga mis teha...samas võtame, milline oli tollal inimmõju. Inimesed tegid intensiivselt heina ja kasutasid vesiveskeid. Vodja kaldad olid täitsa lagedad, Oostriku ülemjooks oli kallastel lage, allpool olid kallastel suured heinamaasiilud, Seinapalu jõgi oli kallastelt lage, veskeid oli neis igal jõel. Minge seiske Veskiaru sillal ja vaadake allavoolu - te näete, kuidas paremat kätt vaadates kaasik ja lepik aina enam vohab. Veel 1940-te alguses oli seal lage heinamaa, Vesi pidi nendes jõgedes ilmselt olema tollal soojem kui hiljem, kui puistut ja põõsaid hakkas rohkem olema. Seevastu oli üldlevinud kalaks Pärnu vesistus angerjas. Teda leidus küll absoluutselt kõikides Pärnu jõe lisajõgedes.

Ühest küljest pole tõesti vahet - forell on forell, olgu siis kas meri- või jõe-. Teisalt aga on vahe olemas, sest Eestis on neil ju erinev püügimõõt ja nii mõnigi kalamees võib olla tahtmatu seaduse rikkuja, kui merejõest punaste täppidega L49 forelli kotti paneb...
Sindi pais polnud absoluutne takistus, kindlasti tulid mõned seda trepilaadset asja pidi üles ning suurema veega ka otse ja kui igal aastal 100 000 maimu asustati, sellest mõni protsent laskus ja omakorda mõni protsent tagasi tuli (mõni protsent otsustas kindlasti ka jõekaks jääda), olidki merikad olemas. Kui merikas otsustab peale kudemist veel aasta jões olla, ei tee enam Truumetsad ja Jurakadki välimuse järgi vahet, kas on meres käinud kala või ei.
Ühes Kalastaja kalendris oli Mae forelli pilt Pärnu jõest, oli üle kahepoolene punaste täppidega, kollaka kõhuga jne pesueht jõekas, kuid tegelikkuses ikkagi meres käinud forell.