Parim, mis eile toimus, oli tuule suuna järsk muutus ja selle tõttu peaaegu olematu tuule paisumine nooreks tormiks ca 5 minutiga. OK, algul olime Raikoga ühe platsi peal, kust ta alaka sai ja vabastas ning siis veel paar tõenäolist togimist sai. Siis teise platsi peal ei toimunud midagi ja mulle seal ei meeldinud kah, lisaks said püksid märjaks. Seestpoolt. Lühikese inimese probleemid. Üritasin ühe suure kivini ennast pressida, ehkki nägin, et liiga sügav on ümber. Kivini ma ei saanud, kahlad seest veidike märjaks küll. Siis kolmanda platsi peale. Selleks ajaks olid saapad juba suht puru nii et varbad totaalselt ligunesid vees. Ronisin ühest varest merre ulatuvate suurte kivide peale ja jalutasin võrdlemisi kaugele. Keeruline oli see jalutuskäik seetõttu, et kummikutel olid ülilibedad tallad. Mingil hetkel tuli ülikaugelt üks kala. Solberdamise järgi sain aru, et kala, mitte vetikas. Oma 30 senti oli tal pikkust. Noh, ok, kui venitada, äkki ka 35. Ei tea, sest solgutamise tagajärjel läks ta õnneks ise otsast. Siis tuli veerand tundi hiljem mõõdukala, lasin tal hoolega sidurit käristada, nautisin protsessi. Kordan lõputult: kahva mittekasutamine on ikka tõeline kaif. Ujutad ja ujutad teda, edasi-tagasi, sidurit peale ja sidur maha. Ja tead ja TUNNED, et kui lähebki otsast, on see jummalast pohh. Sain ta lõpuks kätte, ei midagi erilist, 1,68 ainult, aga trallitas mehiselt. Kahjuks mitte just täishõbe, aga raskel ajal mis teha. Siis veel hiljem kaugelt üks korralik rabamine, mis otsa ei jäänud ja siis kliimamuutus. Kurat kus hakkas puhuma, tahtis mind kivi otsast alla lükata! Ootasin mis ma ootasin, et äkki paraneb asi, aga ei. Lõpuks tuli hakata tagasi minema. Jalad ju läbimärjad ja külmast kanged ja tundetud. Võtsin oma Speedmasteril rulli maha ja kasutasin ritva kui jalutuskeppi. 250 euri küll, aga võimalik uppumine ei tundunud parem väljavaade. Kordan, saapad ülilibedad, keeruline on kivide otsas ukerdada, aga kivide vahel jälle vesi liiga sügav. Õnneks oli kriitilist maad mitte just liiga palj. Külgtuul on lihtsalt kõige vastikum, lööb jalad vägagi ebameeldivalt alt ära. Sain natuke madalama ala peale, kus sain edasi liikuda juba kivide vahel. Ka ritva ei murdnud ära, kui tõesti olin teda sunnitud toena kasutama. Kaldal tagasi, tegime veel kiire käigu esimese platsi peal tagasi, kust ma korraks isegi kala otsa sain. Vesi oli juba üsna tugevalt häguseks muutunud. Kuna kasutasin valge seljaga lanti seekord, siis tuleb tõdeda, et vähemalt endale oli selline lant küll vees üsna kenasti jälgitav, just hägusama vee puhul. Äkki näeb kala seda kah paremini. Puhkus igatahes selleks korraks läbi ja tagasi tööl neegrivärgi juures. Üritan olla tubli ja kokkuvõtte kah mingil hetkel ära teha ja blogisse riputada.