Fantastiline päev oli eile. Esimeses kohas suhteliselt kiiresti ühe alamõõdulise sain, aga tunne ei olnud õige ja läksin teise kohta. Seal ei olnud ka tunne õige. Vesi paistis veidi sogane olevat, lisaks hulpis vetikaid ja maatuuled olid vee väga külmaks teinud. Kohe esimese viskega jäi lant kinni. Kolmik oli vetikaid täis, aga üks forell, paistis et mõõdukas, sellegi poolest proovis hammustada seda. Paar viset samas suunas ja oligi otsas. Viskas küll ühe ilusa küünla, aga suhteliselt kiiresti sain ta enda juurde. Pidin talle mitu korda pai tegema, enne kui ta piisavalt maha rahunes. Mõõduks 60 cm, nii kahe kilo kanti. Mõtlesin juba, et väga head uued kolmikud olin valinud, sest siiani olin kõik otsas olnud kalad, ka varasematel kordadel, kätte saanud. Loopisin edasi ja sain paar kala veel otsa, aga peale paarikümmend sekundit läksid nad oma teed. Neist üks oli päris kobe, suurem kui see mille kotti panin. See läks minema mu enda lolluse tõttu. Algul natukene käristas sidurit, aga siis hakkas põhjas nii hullult rapsima, et otsustasin sidurit veidi järgi anda, aga samal ajal raibe sööstis minu poole. Tamiil jäi lõdvaks ja läinud ta oligi. Peale kontakte oli nii viis minutit pausi, aga kui umbes kümme meetrit edasi liikusin, siis oli jälle kaugelt paar kontakti. Kokku oli niimoodi lühikese aja jooksul 14 kontakti. Kontaktideks lugesin vaid neid kordi, kui kala kümmekond sekundit otsas oli. Tonksamisi ei jõudnud lugeda. Panin korra ka veidi suurema kolmiku, aga kala kätte saamist see ei mõjutanud. Ära minemist võis mõjutada ka see, et püük toimus suurte veealuste kivide vahel. 14 kontaktist vaid 5 kala vabastasin ise. Alamõõdulised liiga väikesed just ei olnud, nii et actionit oli piisavalt.
Selline olukord lõi väga head tingimused testimiseks. Proovisin kalu nii haakida kui mitte ja ma pean ütlema, et tulevikus ilmselt ma pigem enam ei haagi. Vahel nad jäävad suhteliselt õrnalt kinni ja haakides võib nad hoopis lahti haakida. Meriforell on nii tugev, et ta ise ennast, juhul kui sidur "õigesti" reguleeritud on, rahuldavalt kinni haagib. Teatud juhtudel, ilmselt siis kui tundub, et kala ennast vaikselt otsa "imeb", ma siiski vast haagin tulevikus.
Lõpuks olin kivide peal astudes päris kaugele liikunud. Võtmine ilmselt päris järgi ei jäänud, aga mul hakkas nii külm, et käte vappumine ei lubanud enam korralikult püüda. Saju ajal ei näinud enam kive mille peale astuda ja tagasi liikudes paar korda hoidsin ainult tahtejõuga vee pükstest väljas. Hiljem proovisin veel paari kohta, aga päike tuli välja ja tunne ei olnud enam õige.