Kogu nädala jälgisin tuult, Laupäeval oli see väga vali ja kardsin, et ehk tekib selge vee leidmisega täna probleeme. Valisin siis hommiku vara ühe allatuult paiga Tln ida pool ja tõmbasin mugavad riided selga/jalga. Peab ütlema, et see Loikka saabas tõmbas hüppeliigese mõnusalt kinni, nii et esimesed sammud olid nagu robitil, Aga hiljem harjusin ja kividel turnides sain aru, et see on pigem pluss. Mitmel korral, kui väheke libe oli, hoidis see jäikus jalga tugevana ja oli parem tasakaalu hoida kividel.
Otsa sidusin nagu ikka, Aapua toodangu, seekord sini-must lant. Päike oli just tõusnud ja maru mõnus oli neid esimesi viskeid teha. Jõekapüügi nikerdused ja võsas ragistamise vaimsed traumad justkui sulasid ja tekkis selline uus hingamine. Loopisin allatuult ja visked tulid nii nii pikad, et läks meelest, kui palju tamiili kevadest poolile jäänud oli. Jooksis peaaegu et tühjaks
Kui olin c 1.5h üht sektorit pommitanud, tekkis mõte kohta vahetada. Nagu ikka, teen ma siis peale seda mõtet viimased 10 viset ja siis ronin kivi pealt alla. See tundus nagu filmis, just viimane 10 vise, juba kolmandik maad keritud ja mis toimub? Väga ettevaatlik võtt, nagu oleks kivi taha tiba kinni jäänud ja siis alles seejärel hakkas võitlemine pihta. Väga hullu möllu ei teinud ja nii ma ei saanudki aru, kas on mõõdukala või mitte. Väsitasin ära ja jalutasime koos kaldale, lint peale ja 50-51 vahele tiba tume isane kala. Emotsioon oli kaiff, istusin kivil, vaatasin seda kena täpilist mustrit ja jalg tudises
Loopisin veel jupike aega seda kohta kuid ei miskit. Vahetasingi siis kohta ja ronisin teise kivinuki peale. Eemal vaatasid võrgumehed paadiga oma võrke läbi. Mulle tundus, et peale lesta neil miskit punasemat seal polnud. Mõtlesin omi mõtteid kui korralik pauk käis landi otsas ootamatult. Oli vist sekund paar otsas ja vaikus, Pidi olema kena kala kes sellise litri pani. Rohkem huvi ei tuntud.
Pikemat lugemist ikka mu blogist:
www.minugakalale.blogspot.com
Edu kotkastele