Jõeforell vol. 8

Eelmise teema saba: www.kalaportaal.ee/foorum/kalapuuk/3340-...rell-vol-7?start=200

Jõudsin just töölt ja kuna homme vaba päev ehk aega magada kasvõi õhtuni, siis pakin asjad kokku ja sõidan ööseks jõeäärde ja tagasi tulen siis kui päike jälle kõrgel.

Mul õnnestus täna tabada elu esimene jõeforell oli küll alamõõduline ja läks tagasi kasvama kuid ma olen väga rahul et, pärast mitmeid ebaõnnestunuid püügipäevi õnnestus mul siiski kätte saada see tõeliselt ilus kala.

Aapuaga võrreldes jäi tänahommikune kalalkäik kesiseks. Uni lahkus pool neli, vähkresin hulk aega ja püüdsin uuesti uinuda, aga peas hakkas kummitama mõte, et ehk oleks vihmane mets ikkagi toredam kui soe voodi. Pool kuus olin lõpuks jõe ääres. Üsna varsti kargas keegi pinda landile järele, sealsamas olin eelmine kord näinud suurt forelli. Rohkem ei juhtunud midagi märkimisväärset, käsi oli kõver, liitsid ja jigid jäid jõkke, tuju muudkui langes. Järjekordset takerdunud lanti päästes astusin julgelt säärikutega jõkke. Aga seal, kus tavaliselt on põhi, oli sügav auk!? Vesi nabani, perse märg, mitte üks särg, ligunenud telefon ei ilmuta elumärke isegi pärast põhjalikku föönitamist. Kodus naine mainis delikaatselt, et ehk ei peaks nii palju aega kalapüügile kulutama...

Teist korda mainid viimastel päevadel kalapüügil nii kõrvalist tegurit kui naine. Vanasõna ütleb, et isegi ka siis, kui naine kaevu kukub, teeb õige mees suitsu lõpuni.

Kurat, jeekim! Mu läks õlu naerust kurku!

Mina olen noor mees. Kui tekkis elukaaslane, siis polnud veel haigust, ehk ta on koos sellega "kasvanud". Alles hiljuti oli pidev etteheide, et ma täpikust rohkem hoolin, kuid sai selgitatud, et see hoolivus kõigest hooajaline. Eks varsti tuleb see rahulikum aeg.....kuid ega see vabaaja jaotamine lihtne pole....ja krt mõni siin veel abilelus ja lastega...ja mina ikka jään alla.