Üle pika aja oli sündmusterohke jalutuskäik. Pühapäeva õhtul, pärast äikest. Esimese viie minutiga, kui veel vihma sadas, käis nublaka otsas kaks kala, üks neist umbes kilone, aga mõlemad rapsisid kohe lahti. Järgmine võtt oli kohas, kust tuli läinud suve rekord, L45. Forell punnis nii võimsalt vastu, et läksin õige elevile. Peagi selgus, et konks oli pisut alamõõdulisel tegelasel seljast kinni, vaene kala. Siis sain toruliitsiga üle pika aja esimese mõõdus kala, mis läks kotti. Liikusin edasi ja leidsin rõõmsaks üllatuseks, et pikk lõik, kus eelmisel suvel vohas rohi ja vesi oli väga madal, kujutas endast kena püügipaika. Kala kas näitas end, togis lanti või võttis, nii et igav ei hakanud hetkekski. Võtud olid küll sellised pirtsakad ja kaldal käinud kalad ei andnud mõõtu täis. Aga lõbu oli laialt ja üht kolli nägin ka. Tagasiteel, kella kümne paiku lõppes võtt nagu lõigatult. Siis panin otsa roosa liitsi ja järgmise viie viskega käis kaldal kolm kala. Moeteadlikud forellid, roosat ei põlanud!? Üks neist haakis eemalt, ja enne kui ma jõudsin teda üle jõe põhjas lebava palgi vedima hakata, tegi forell minu suunas ligi kolmemeetrise hüppe. Vägev! Kolmas kala oli päeva suurim, aga kuna ma olin juba pannud kotti forelli, millised ma tavaliselt tagasi lasen, siis läks ka see ujuma. Lootsin tagasiteel ööpüügil uuesti nähtud kolliga kokku saada, aga paraku läks ühel viskel rulli loogavedru plaksuga katki. Hommikul tegin selle suve esimesed kalamarjasaiad.
Ülejärgmisel hommikul, s.t eile läksin samasse kanti hommikust võttu kontrollima. Esimene forell tuli üsna kohe nublaka otsa, kella kuue paiku. Vahetasin eelmisel õhtul mõnel nublakal konksud veidi suuremate vastu ja tundub, et haakimine paranes. Siis panin jälle otsa roosa liitsi – ja pidu jätkus! Enamus kalu oli L30+, aga mõõtu välja ei andnud. Jätkasin katsetustega, järmine peibutis oli pisike valge sirpsaba (nr 6 söödakidadega konksul, raskuseks kolmegrammine tina ja ehteks kuusekarralible). Võtud jätkusid samas tempos, konksud kaladel kindlalt mokas kinni. Katse jätkus mustjaspunase sirpsabaga, mis tõi ka kotikala. Selle hetkeni oli haakimise protsent väga kõrge. Umbes 15 kala olin vabastanud, ära oli läinud vaid neli, neist kaks oma hooletusest. Keskhommikul pilt muutus. Tume võdik jäigi otsa ning ahvatles forelle endiselt, kuid äraminekuid oli tihemini, täpsemalt neli. Või olid suuremad kalad lihtsalt ettevaatlikumad, sest suurematega oli tegemist. Lõpuks oli kaldal käinud 18 või 19 forelli, neist päkapikke vaid kaks-kolm.