Merikas, merikas....

Su nägemus nagu piirdukski ainult Paide kandi jõgedega. Mine liigu mööda Eestit ringi siis peaks aru saama palju on püügisurve tõusnud kõikjal.

Need sinu artiklid klubide teemal on kirjutatud just sinu vaatenurgast, klubimajanduse promomine. Keegi kes viitsiks piisavalt ajaloos ja praeguses ajas tuhnida võiks vabalt kirjutada mitmeid artikleid kuidas klubimajandus on sulgenud ligipääsu tavalisele kalamehele.

No ta võib ju kusagil tõusta, aga näiteks Emajõe ääres pole ma ka eriti palju rohkem masse peal näinud kui seda oli ütleme 90-tel. Muidugi räägin ma sellest, mida ma kõige rohkem tean ja tunnen. Minust oleks vastutustundetu hakata lahmima niisama, asja ees teist taga. Peavad olema argumendid.

Mul on terve raamat, kus ma analüüsin jõeforelli aspektist klubimajandamist samuti, ja läbi aegade ja kodu - ja välismaal.

Eesti ajal oli eksklusiivseks klubiks näiteks Tallinna kalaõngitsejate Spordiselts, mis rentis 30- tel Keila ja Pirita jõge.
See oli tõesti selline inglise tüüpi klubi, kus tohtis olla vaid 40 liiget ja uusi liikmeid sai alles siis võtta, kui vanadest oli keegi välja läinud. Aga oli ka teistsuguseid klubisid, avatumaid. Isegi Saksa okupatsiooni ajal tegutsesid Eestis õngemeeste ringid, nagu neid nimetati,
Kokku oli 1938.a. seisuga klubidele hallata antud vähemalt 14 siseveekogu.

Kas nende teiste avatud klubide liikmed pääsesid piiramatult püüdma Spordiseltsi hallatavatele Keila ja Pirita jõele? Ei pääsenud ju. Kas ma eksin kui väidan et merepunase püük jõgedes oli to aeg, esimese EV aeg, kättesaadav ainult rikastele ja ilusatele?

Pirita jõel kehtis tollal selline kord, et lõhe tõusu ajal oli seltsi hallata üks lõik, st. kõige magusam lõik, kus korda pidas seltsi palgatud jõepolitsei. Mu mälu järgi - minu arust tuleks lõhepüügist kirjutada veel omaette raamat, et andmed korralikult ühtede kaante vahele saada - ulatus see Iru sillast Lükati sillani. Seal jah, hooajal teised püüda ei tohtinud.

Aga ega see on mis kellelegi meeldib. Kellele meeldib suletud kord, see promob seda, kellele avatud see promob seda. Mina promon avatud korda, ma olen selles korras omal ajal üles kasvanud ja mäletan neid kalarikkusi, mis tollal olid.
Mis siis muutuks klubilise majandamisega? Praegu maksab kalamees 30 euri forellipüügi loa eest (pean silmas kesk- ja lõuna eestit)aastas ja ei saa selle eest midagi peale püügiõiguse. Klubi (või MTÜ, ühesõnaga - haldaja) majandamise korral maksaks luba sama palju, kuid samas kantaks hoolt ka kalavarude ja kaitse eest. Lisaks oleks hõlpsam taotleda summasid projektide jaoks, nagu maimude asustamine, kudealade hooldamine jne, selleks on ju fondid, KIK, see ei pea tingimata sõltuma lubade müügitulust, ei saagi eriti sõltuda, kuna summad on väikesed.