Merikas, merikas....

Eks mõni ikka koperdas juhuslikult trepi juurde ja vihmasema sügise ajal pandi otse ka üles.

1990.,a. saadi Paide alt kokku 26 forelli kaaluga 2 kg ja enam, ja seda mõõtu kalad ei olnud haruldused tervel kümnendil.

Veidi teemast mööda, kuid teeb endiselt hinges valu - üleeelmisel aastal kaotasin Vodja jõe ääres Mäos kaldale kunstputukate karbi, kaas oli plastist, sellel norra keelne kiri Sölvkroken, sees nii märg- kui kuivputukaid, nümfe, ja veel üks 1930-test pärit kärbes.

Seda,et sügiseti Navestist,Kaansoo kandist ja Saarjõest merikat regulaarselt võrkudega püütakse ,olen kohalikelt ammu kuulnud.Tundub,et on Sindist täiesti arvestataval hulgal igal aastal üles tulnud.

80-tel võis Esnast saada ka ilusaid vikerforelle ja teraspea lõhesid, nüüd on eestis need kuulutatud võõrliikides, arenenud maailmas aga asustatakse neid endiselt...

Kui jõgikonnas puuduvad kalade jaoks ületamatud tõkked, siis kunagi ei ole välistatud kohata ka täiesti
sobimatutes lõikudes kalu, kes pärinevad mujalt soodsamatelt aladelt.
Kunagi ammu rääkis mulle tollane tuntud lendõngemees Märt Laarman loo, kuidas ta käis Paide forellimehe
Robert Allpere kutsel tutvumiskäigul Oostriku jõel. Püügi käigus hakkas putuka otsa midagi suuremat.
Mõlema mehe suureks üllatuseks kala osutus kobedaks säinaks. Kuigi tavaline kala Põltsamaa jões, kuid
tabamine Oostriku jõel, mis elupaigana säinale kuidagi ei tohiks sobida, oli olnud peaaegu uskumatuks üllatuseks ka küllakutsujale.
Nüüd läks mul meriforelliteemast küll mööda.

Seda lugu Allpere mulle ei rääkinudki. Kuid ta rääkis, et haugidel on teinekord kombeks Oostrikule tõusta,

eks see sõltu kõik ilmselt veetasemest jms.

Kui ehitasime Vodjal Õunapuukoelmut, siis koelmu valmimisel ujus selles esimese kalana üle---särg!

See sõna kostus juuresolijatelt peaaegu üheaegselt ja suure ehmatusega...