Mõned äratuskellad hiljem, kui plaanitud jõudsin laupäeval 10 tuuris jõe äärde. Tuttav jõgi, uus lõik. Lauspäike ja ühepäevakud olid kenasti tervitamas. Nime järgi küll jõgi, aga antud kohas rohkem väike oja paistis. Hakkas juba vaikselt meenuma see mõnus suvine saun, mida jõekapüük vahepeal endast kujutab, kuni jõudsin lõigule, kus mõlemalt poolt puud päikese varjasid. Ees oli puu kenasti üle jõe kukkunud, sihik paika pandud, lant maandus õigesse kohta, vändapööre ja ritv lookas. Kui kohe ei olnud kindel, kas haug või forell, siis varsti järgnes tuimale algusele veest väljahüpe, mis käed heas mõttes värisema pani
.
Seejärel hakkas hirmus rullimine pihta ja kui ükskord kala enda juurde sain, siis läksid asjad veel ärevamaks. Tamiil oli suust läbi, ümber lõua mitu tiiru teinud. Ime, et veel otsas oli. Kuna väsimusemärke endiselt kalal ei tekkinud ja tunne oli, et iga hetk tamiil võib katkeda, siis osustasin proovida kala võimalikult jalge ette saada ja ta enda kõrvale kaldale visata. Õnnestus.
L55, 1.8kg forellimamma ja uus isiklik tippmark ühtlasi. "Kerge" parandus esimese hooaja L49, 1.1kg-le, mis kehtis 2 hooaega.
Sel päeval rohkem mõõdus forelli ei näinud ja haugid ujuvad edasi.
Pühapäeval samuti tuttav jõgi, kuid uus lõik. Kohe alguses 40 ja mõned cm peale toekas kala.
Veel kõvasti väikeseid, L38 ja omajagu haugisid. Kõik kalad said kenasti tagasi omi asju toimetama.