Ilus päev on pühapäev.
Väga tuju kalale minemiseks ei olnudki, pikalt mõtlesin, kas meri või jõgi või üldse... Otsustasin jõe kasuks, valisin lihtsa lõigu. Varasemast kergelt tuttav, millegi erilisega silma ei ole paistnud, selline jaluta ja loobi. Ei viitsinud väga võsas rapsida. Ilm oli lihtsalt mõnus, soe ja kevadine. Jõe ääres hakkasid väiksed lootused tekkima, kuni tekkis vastaskaldale teine kalamees. Oi kuidas mulle ei meeldi möödaminejad või kuidas neid nimetadagi. Lähevad sinust 100m üles voolu ja hakkavad püüdma. Sai siis natuke nii püütud, kuni kadus kurvi taha, mõtlesin ehk loobus. Kohe ka esimene kala, L35 jõekas, hakkab looma. Jõuan ka mina teisele poole kurvi, vennal mõõdus jõekas kotis...jommaijoo, juba teist korda sellel aastal. Nii ei saa kala püüda, võtsin jalad selga ja panin ülesvoolu lõikama, et ta maha raputada.
Uus lõik, esimesed kümmekond viset. Tunnen, kahel käis keegi nokkimas, vaikselt. Mõtlen endamisi juu lihtsalt nii väike, et vobler ei mahu suhu. Uus vise, tunnen uuesti nokk-nokk, kerimisse paus, võtt, haagin, kerin, midagi ei toimu. P*rse, leidsin lihtsalt "võtu koha." Ei, ikka liigub ja sinna kuhu ise tahab. Vintsin kala pinna poole, oppa jõekakoll, ei ole, liiga hele, haug? Hoopis merikas! Adrekas lõi südame käima ja käed värisema. Ja sellel hetkel mõistus kadus, kala 0,20mm liini otsas ja vobleri ühe kolmikuga suu nurgast kinni. Vaja kiirelt kätte saada, kallas kõrge-kahva ei ole! Lasin ühe põlve maha, teise jalaga otsin vees toetus punkti. Tõmban kala enda poole, panen käe peale, ei saa näppe lõpuste taha, vobleri vaba kolmik hakkub saapasse, kala keerab ja läinud. Läinud, mis läinud! Ja seda enda rumalusest. Ronin püsti, jalad ei kanna ja võtan hetke, et puhata, mõelda, juua, teen suitsu. Enesetunne paraneb ja jätkan püüki.
20m ülesvoolu, nii uskumatu, kui see ka ei ole, kordub sama. Selle vahega, et üritan kainet mõistust säilitada. 15 minutit parima kvaliteediga adrenaliini kuni kala laseb ennast ära võtta. Väsitamine oli äärmiselt keeruline, sest kala ei osutanud erilist vastupanu. Lihtsalt võttis vabalt, vastu punnis ainult siis, kui enda juurde tõin. Tean, et kalal ei tohi lasta puhata ja tuleb hoida tegevuses. Muidu võibki temaga jõeäärde jääda.
Ilmselgelt mereühendusega jõest, kus aga pais ees ja minu teada toimivat kalapääsu seal ei ole.
L62 ja 2kg, parematel päevadel kindlasti üle selle. Marja alge sees, peenike nagu hirss. Esimene kala oli paremas toitumises. Kudend rihma juttu palun mitte ajada, liha roosa.