Minu tänavust forellipüügi hooaega jääb lõpetama võimsa konkslõuaga forellipapa, mis on ühteagu ka minu uueks isiklikuks tippmargiks.
Olen juba paar või isegi kolm aastat ühe ja sama jõe peal oma meelispüüki - forellijahti harrastamas käinud. Huvi just konkreetse jõe ja forellipüügi vastu sütitas minus mu vanaisa, kes ise nooremana kõva forellikütt oli ja praegugi veel kalapüüki armastab. Ka tema on samal jõel enamasti oma suuremad kolekalad ja parima emotsiooni saanud - suurim siis 2,9 kg isend. Samas olen ise võrdlemisi pikalt pääset "kiloklubisse" oodanud, ning viimasel ajal tundus, et ka sel hooajal jääb see uks avamata - rekord siis eelmisest aastast L43;850g. Kuna see oli ka mu vanaisa "kodujõgi", kus "temaajal" ikka seda 2-kiloste jõeks nimetati, ei ole ka mina veel usku sellese täielikult minetanud. Samas tean, et 80/90-datel harrastatud röövpüük, soode kuivendamine ja maaparandustööd on jõele ja kalapopulatsioonile laastavalt mõjunud
.
Kuna nädalavahetus oli mul enamjaolt prii ja ka naiselt vaba voli saadud :lol: , proovisin oma forellihooaega lõpetavast nädalavahetusest ka viimast võtta. Samas jõudsin ikkagi reedel ja laupäeval kalale suhteliselt hilja, mistõttu jäi valget püügiaega keskmiselt 2h. Kuigi reedene päev oli vaikne - mõni võtt ja tagasilaskmine, juhtus laupäeval midagi sellist, mis lausa tiris mind pühapäeva varahommikul tagasi jõeäärde. Nimelt hämaras kõrge kalda pealt jõesängi viimaseid viskeid tehes jäi mul vobleri konks tamiili taha, mistõttu vobler ei uppunud vaid tuli laperdades mööda jõe pinda kalda poole. Lohakalt kerides ja samal ajal ise kõrvale vaadates käis järsku enne kallast selline latakas, et ehmatasin hetkeks, kuid sain aru, et forell oli pinnalt mu voblerit himustama tulnud. Jooksin siis kiiret kaldalt alla kalale vastu ja asusin lõdvaks jäänud tamiili poolile kokku kerima, samal ajal jälgides, kuidas kala oma sabaga rohu vahelt püstloodis välja ning peaga jõe põhja suunas jäi. Hetkeks sai kala veel keerata, kui oli kõik - jõud tagant ja vobler läinud :huh: . No küll tegi südame haigeks... rahustas vaid mõte, et ehk siis kalale jäi liialt palju tamiili lõugade vahele ja nii ta siis lõpu sellele ka tegi. Ei taha hästi uskuda, et 0.2 tamiil forellipüügiks lahjaks jääb, samas sai just vanaisaga arutatud, et nemad omalajal ikka 0.3 tamiiliga forellil käisid - aga no eks ajad ka muutuvad. Muide samast august sain kohe ka teise napi mõõduka, mille ka koheselt tagasi lasin.
Pühapäeval panin siis 05:30 äratuse ja jõudsin tunni aja pärast jõe äärde, kus ka oma esimese forelli paksu udu seest kalda äärde visates sain - no nii nagu enamikes õpikutes kirjas - kala läks tagasi
. Oli veel võtmisi ja küünlaid, kuid kuni keskpäevani, ei käinud landiotsas kala, mida kotti võinuks panna või veel vähem rekordiks nimetada. Kuid kannapöördeks oli hetk, kui koju sõites otsustasin läbi visata koha, kus ka varasemalt sügisel ilusamat kala toimetamas olen näinud. Vaatamata sellele, et päike oli juba võrdlemisi kõrgele tõusnud, nägingi kuidas esmalt üks suurem külg läbi vilksas ja kaks vändapööret edasi mats ja sidurikärin - milline mõnu ja kätevärin. No kui ma nüüd kala suurust vees imetlesin, sain kohe aru, et kui jälle ära kobistan, lõpetan forellipüügi ja hakkan õngemeheks. Milline kala ja milline võitlus, mille jooksul asjade kulgu ikkagi kala enda äranägemise järgi kujundas, ikka pidevalt peaga põhja suunas tõmmates ja allavoolu sööste tehes. Kuna kahva ei kasuta oli minu jaoks vähemalt 5-minutilise võitluse järgselt oluline leida koht kala välja tõsmiseks, mida oli valida vaid halbade ja hullemate vahel. Lõpuks ma siiski näpud lõpusekaane vahelt sisse sain ja mõistsin koheselt, et nõusolek 2017. aasta forellipüügi hooajale on antud ja õngemeheks veel ei hakka.
Edukat hooaja lõppu forellikütid! :fish2:
Kala mõõdud: L49; 1,3kg.
Vobler: Rapala Shad Rap 05