Miski aeg sai avastatud enda jauks merikapüük(elab mul ukse all kurinahk) ja tänu sellele kalapüük üldse üle aastakümnete, võib vast ütelda.
See kevade merika tippajal nii segane lauspäikseline tingimus, et algaja ei leia teist üleski enam merest. Värskelt tekinud kalapüügi tuhin aga tahtis miskit lahendust. Sai siis foorumt sirvitud ja omalegi vaadatud üks peenem tokk võsas ragistamiseks. No kui merika landi viskamine mingil algtasemel selge, siis nende pisikste viguritega läheb veel aega kui päris aru saama miskit hakkan. Uusi ilusaid pöörlevaid ja võdistavaid on puusse ja veesse juba jäänd.
Täna homiku ca poole kuue paiku siuke asi, et elu esimene jõekas kuldse, punase kõhuga Terasega. Valisin siukse madala koha, kus võdikut näha oleks ja vähegi õpiks asja, kuda teda kerida. Ilmselt oli isegi mõõtus, aga nägi ilus ja väiksevõitu ikka välja ja kohe ujum tagasi läks. Sellest ka lohakas klõps. Üks katsumine oli veel aa mis see oli ei näind.
Kuna sai siit e-poest ka sitikaid tellitud, siis mõtlesin, et enne ära tulekut proovin üht. Kas ma sellega ka miskit teha oskan. Siit kunagi loetud Aapua kogemused alustamisega vaikselt kuklas meenumas. Ütleme nii, et mängima saab. Rohtu/okstesse ei jää kinni nii kui võdik ja ütleme meeldis täitsa sellega pusida. Asja krooniks oli see, et sitikat võttis päris korralik ahvunn, mille ka prouale tõestuseks kodu viisin ja ära praadisin. Ilus homik oli. Nüüd peaks maale ka korra jõudma, et hakata selle suve sokkusid üle vaatama. Muidu lähevad püssid päris rooste.
Kusjuures forell oli tegelt palju ilusam kollakas ja ilusa punase täpiga. Pildistamisel välk teeb peegelduse hõbedaseks.