Eile oli päris tore "kalapäev". Kohe nii tore, et oleks ma selle postituse eile teinud, poleks mind ilmselt keegi tõsiselt võtnud. Seetõttu mõtlesin, et jagan oma eilset käiku teiste kasutajatega hoopis täna.
Sai siis kodust välja sõidetud ja kuni jõeni jõudmiseni sujus kõik nii nagu tavaliselt. Hiilisin siis oma esimesi meetreid kui üks piki enda kallast tehtud vise ebaõnnestus selliselt, et lant tegi 4-5 tiiru ümber ühe puutümika, mis ilmselt kobraste poolt ära näritud oli. Selline ca 5cm paks oksake oli aga kuna tiire oli ümber selle liiga palju, et lant jõuga lahti keerutada, tuli jalutada oksani. Igast võsa oli muidugi minu ja landi vahel palju, seega oli see 10m teekond üsna vaevaline. Lõpuks jõudsin landini ja selgus, et päris käeulatuses see siiski pole. Jäi vast pool meetrikest puudu, et landini mugavalt ulatada. Minu "õnneks" oli aga üks jäme puutümikas kaldaga risti ja ma tõesti arvasin, et see kalda küljes kinni on - sest tavaliselt ju on
Mõtlesin, et astun sellele ja ulatun mugavalt landini - niikui seda tegin hakkas aga see puutümikas vajuma - käsi oli aga juba välja sirutatud landi poole ja kogu tasakaal oli täiesti jõe suunas. Sellest hetkest on veel meeles see, et üritasin kukkumise vältimiseks toetuda veepiirile aga sain kiirelt aru, et vesi ja maa ei kanna inimest ühte moodi ning sekund hiljem panin pea ees üleni vette!
Lant ühes käes, ritv teises, kuidagi ma läbimärjana kalda äärdes seisin ja sain aru, et ilma vabade käteta ma end kaldale ei tõsta. lasin landi lahti ja asetasin ridva kaldale ning vintsisin end ka kuidagi maa peale tagasi. Mõtlesin et kuradi tore küll, saingi siis mõned minutid püüki nautida.
Eks rookisin end paljaks ja väänasin riideid kuivaks niipalju kui kannatas. Nende uuesti selga toppimine oli vast kõige suurem katsumus kogu selle asja juures aga kuidagi ma ennast ületasin
Mõtlesin, et proovin siiski veidi püüda enne kui päris läbi külmun ja olen vägisi sunnitud autosse tagasi minema. Võtsin ridva ja näen, et tamiili pole enam läbi rõngaste. Segaduses olles üritasin aru saada, et kus siis lant on ja avastasin, et seda polegi! Hakkasin siis seda otsima, ise meenutades, et kus ja kuidas ma temast lahti lasksin. Üritasin veel allavoolu minna ja jõge silmata aga mul polnud aimugi, kui kaugele ta triivinud olla võis selle ajaga, mille ma riietumisele kulutasin. Sel hetkel lendas ikka tõesti kogu arsesnalis olev ebasündsate sõnade kuldvara linnulaulu vahele, nii et linnudki jäid mõneks ajaks kuulama. Nu aga tegelt ka - hüppa pagana pea ees vette, et lant päästa ja siis tuleb välja, et lanti ikka pole!
Üsna vastumeelsest ronisin veel korra vette selles kohas, kust ma enne maa peale tulin, et vaadata veel kalda alusesse vooluvabasse tsooni ja seal mu lant ka hulpis, poolemeetrine tamiilijupp järel. Mõtlesin et jess, vähemalt oli kogu sellel jamal mingigi mõte ja lant jäi alles!
Püüdsin siis veidi maad edasi aga nu külm ronis ikka sügavamale ja sügavamale naha sisse. Mõtlesin, et viskan veel eemal paistvasse käänakusse ja jalutan autosse ära. Seal ootas mind õnneks landileidmise kõrval päeva teine õnnestumine:
L49/1210gr Ilusa suure peaga isane forell.
Panin asjad kokku ja liikusin auto juurde ja helistasin samal ajal naisele, et oma lugu rääkida. Ta ei uskunud mind selle hetkeni, kuni tilkuvate varrukatega tuppa astusin