Pärast Makrelli postitust peaks minema puu taha ja arenema, aga mitte siin kirjutama. Otsustasin eile siiski kodukandi ojakese ääres väikse jalutuskäigu teha, ehkki suuremat kala trehvab seal harva. Viimastest käikudest jäi mulje, et kala on sealt kadunud, nüüd vihmase ilmaga oli hea võimalus asjas selgust saada. Veerand tunniga oli enam-vähem mõõdus forell kaldal, võttis 2-eurost ilma nimeta vooblerit. Üks kala käis veel kaldal punase kuusekarraliblega tuunitud väikse valge sirpsabaga, oli veel hulk togimisi, aga otsa ei jäänud keegi. Üks tegelane haaras liitsi hambusse ja tõmbas siduri pikalt sirisema, ja siis oli ta läinud. Nojah, mul oli sidur pärast liitsivahetust pingule keeramata jäänud. Kuna kott oli ikka tühi, tegin auto juurest väikse tripi ka teises suunas. Kahlasin madalas vees ja viskasin valget liitsi pikalt ülesvoolu. Ühel hetkel käitus lant justkui imelikult, nagu väike oksarisu oleks läbi vee tulnud. Haakimise mõtet igatahes ei tekkinud. Tegin veel mõne vändapöörde, kui selgus, et polnudki oks, vaid hoopis kena forell, kes elegantselt külje ette keeras ja minema ujus. Huh! See liits oli õigupoolest Türi poest ostetud 50-sendine Woolly Bugger, millele lisasin raskuseks 3-grammise libiseva tina ühes stopperiga. Kahtlustasin, et nr 8 konks jäi ehk väikseks, aga peibutist vahetama ka ei hakanud. Veidi aja pärast oli uus kala otsas, sedapuhku kindlamalt. Kui olin kala enda juurde kerinud, hakkas taskus telefon helisema. Forell sööstis edasi-tagasi, mina teise käega vaatan, ahah, naine helistab. Järgmisel hetkel olin jalgupidi sügavas augus, säärikud valgusid vett täis, jätsin stiiliraamatu kus see ja teine ning udisin kala kahva. Koll ta ei olnud, aga hommikul maitses röstsaia peal imehästi.