Teatan alandlikult, metsajärve needus on murtud.
Mõni päev tagasi, peale kaks õhtut kestnud ettesöötmist oma "vana hea" koha peale oli hommikul kell viis peale sõudes latikas all ja võttis mis hirmus. Söötmiseks kasutasin kuuri all valmis keedetud putru, kus sees kaerahelbed, nisutangud, hirss, manna. Kuivõrd vesi juba PÄRIS soe, julgesin panna sortsaka Aromixi latikasiirupit ka. Puder ajas endalgi suu vesiseks. Ja nagu näha, mekkis kaladele kah. Tund ootamist, poole tunni sees kaks poissi paati ja siis kolmandal lasin liini mätta alla vedada ja õngeremontimisega tekkinud kolin peletas parve laiali, enam tagasi ei meelitanud. Kuna aga kaks täitsa rahuldavat isendit olid käes, siis täitsa rõõmsal meelel sättisin end kodu poole ära. Mõnipäev jälle, praegu pean pausi, sest olen enamvähem ainuke kalasööja peres, kui kuuene plika välja arvata. Me kahekesi ei jõua just palju ja niisama välja püüda tundub kah jabur.
Ahjaa. Muidu sõnnikuussi suhtes nii ülimalt pirtsakas selle järve latikas haukas sel korral sõnnikuvingerdist sellise isuga, nagu ta ei ole iial varem hauganud näiteks oma üldist lemmikut kärbsetõuku. Ei tea, millest säärane meelemuutus. Kohe huvi pärast lähen järgmisel korral tõuguga peale ja vaatan, mis kühvel on.
Pilte ei viitsi praegu panna, miski suurusepiirang on peal, pole aega ja tahtmist vähendamisega mässata.
Aga linaskit... Ei näe. Ei näe mulle, ei näe liikumist, mitte üheski järve otsas. Pajatage, palun, linaski ettesöötmise nüanssidest. Mida, kui palju, kui sügavalt, kui kaua?