Jõudu, seltsimehed!
Ma olen, ütlen täitsa ausalt, ahastuses. Ja sestap ka uus teema, kus loodaksin-ootaksin vanemate ja kogenumate nõuandeid ja soovitusi.
Mul on Viljandimaal pisike metsaäärne maaelamine, kuhu igal võimalusel põgenen. Eriti maasikamoosiks teeb selle aga tõik, et maja lähedal on ~3 hektariline järvekene, milleni kodust minut autoga või viis jalgsi. Ja ma olen sealt kala saanud - ja on teisedki saanud, ja mitte pisikesi, vaid täiesti arvestatavaid isendeid. Haugi, latikat, linaskit, väheldasemalt ka ahvenat. Ja muidugi särjepuru, igas mõõdus ja varjundis.
Möödunud suvel võtsin järve ründamise tõsisemalt käsile, sihipäraselt ja eesmärgiga astuda ka sellest järvekesest korraliku kala saanud meeste klubisse. Peale kuuajalist täiesti lootusetut ajaraiskamist käisin teadmisi värskendamas latikapüügi õpitoas ning sealt saadud uued ja vanad teadmised kombinatsioonis tõid juba järgnevalt nädalavahetusel latika koju ja edaspidigi õnnistas mõnel korral tublisti. Ahneks ei läinud kunagi, ühest-kahest kalast piisas alati. Põhiprobleemiks, millega seni mööda olin pannud, olid lipsutamiil, rakenduse raskustamine ja ettesöötmise tasakaalukus. Hästi, see selleks. Pastajanna nullipoisist kilo-poolteist latikameheks hakkamine tegi meele heaks küll ja kuna sügis ründas ja talv takistas, jäi edasiste oskuste arendamine uut hooaega ootama. Talv kaanetas järve kinni ja punkt hooajale.
Järv on, nagu öeldud, ~3 ha. Rohkete allikatega, nõrga läbivooluga ja suhteliselt taimevaene. Vesi äärmiselt puhas ning suviti kristalselt selge, kevadeti ja mõistagi peale sadusid pisut sagusem. Väga sügav, raamatute järgi sügavaim koht 18 meetri peale ulatub. Turbase põhjaga, st mudakiht on mehine. Sügavaks muutub järsku, paari-kolme meetri kaugusel kaldast on sügavus juba neli-viis-kuus meetrit.
Nüüd olen käinud juba kuu aega igal nädalal ühel-kahel päeval järvel. Hommikul vara, õhtul hilja, keset päeva. Söötnud ette, peibutussöödaga pommitanud. Proovinud maisiga, tõuguga, leivaga (ussi pole veel proovinud, nendega on mul seal metsas, imelik küll, kehvasti - samas möödunud suve kogemus näitas, et uss üleüldse järves kedagi peale särje ja ahvenatattide ei huvitagi). Käinud läbi kõik möödunud hooaja kohad, proovinud uusi sisse seada. Suurema kala osas vaikus. Null. Mitte ainsamatki. Isegi mitte ühtki võttu ei ole saavutanud. Eredaim hetk seni 210 grammi ahven, päeva ainuke esineja sealjuures, kes peale grupifotot koju tagasi sai. Viljandi järvest kuulen, tõmmatakse juba kõiksugu kala, ümbritsevatest jõgedest ei räägigi. Seega ei tahaks kuidagi uskuda, et lapik kala ja liinu veel "liikuma" ei ole hakanud selles pirtsakas metsajärves. Särge ja viidikat võiks püüda kahe käega ja selja taha hunnikusse loopida, haug mulistab ja möllab õhtuti, möödunud nädalavahetusel põrutas üks oma jahikires mulle koonuga vastu paati kaks korda. Aga latikas ja liinu oleks nagu haihtunud.
Mida sellises olukorras kogenum kalamees teeks või mida teeks teisiti, mida prooviks lisaks? Kas ongi kõige õigem järv lihtsalt jaanipäevani rahule jätta ja siis uuesti meelitama hakata? Või on siiski midagi sellist, mida ma ise oma tegutsemistes kapitaalselt persse keeran?
Ja üks asi veel. Vanemad olijad külas räägivad, et sellest järvest landiga haugi püüdma minna on täiesti mõttetu, ta lihtsalt ei võta lanti. Süüa olevat piisavalt palju selleks, et mitte pleki järele joosta. Haug on röövel, omade instinktidega ja kiskja ei küsi ega kaalu, vaid tegutseb - nii mõtlesin mina ja olen käinud (ja lolli järjekindlusega käin ilmselt edaspidigi) spinnaga vett piitsutamas. Ja tõsi on see, et ei ole landile hüpanud ainsamatki haugi. Ei voblerid, plekid, ujuvad, pöörlevad, rohuvabad ega silikoonid - ülepea üldse mitte miski - ei ole ahvatlenud haugi hammustama. Unda olen katsetanud seni vaid korra, edutult. On see siis tõesti tõsi, et kui haugil on söögilaud nõnda rikkalik nagu ta seal järves on, siis ta pleki peale sedasi põlgliku silmaga vaatab?
Ärge maha lööge, palju lolle küsimusi ja juttu ühe korraga. Aga "sellesse teise foorumisse" ei julge selliste küsimustega üldse pöörduda, seal kipuvad alkoholistid-grafomaanid oma lamisemisega silmanägemist ära võtma. Siin tundukse mõistlisemad mehed olema. Aidake, kui võite, üht lolli kalameest, sõbrad!