Töö keeras kalalkäigu tuksi ja sain planeeritud mitmepäevaku asemel vaid pool kolmapäeva ja pika neljapäeva teha.
Ettesööt kolmapäeva õhtul kolme kohta eri sügavustele: keedetud nisuhelbed, kaerahelbed, mais, tõuk. Ei lõhnastanud. Liimiks veidi mannat. Mätsis hästi ja lagunes täpselt õigesti. Kolmapäeval ei lootnudki midagi saada, seda on järv korduvalt näidanud, et ilma söötmiseta ära proovigi.
Neljapäeval kella viiest hommikul peal. Konksu otsa maisi, tõuku, mullaussi, vaheldumisi ja võilevana. Veidi sööta ette lisaks igas kohas. Vaikus. Kell üheksa võttis unda kilo alla haug, kenasti mõõdus ja jäi kotti, sest aimdus oli, et hea päev ei tule, eksole. Ennelõunat veel paati korralik ahven ja noor latikas, kes oleks võinud koju tulla küll, kui konks poleks kahva kinni jäänud ja selle lahtipäästmise käigus latikas paadi põhjast nagu Virge Naeris kõrgushüpet üle parda päästvasse vette teinud. Amatöörlik viga, aga kellele kurdad... Lõunast edasi lõbustasin end särgede kokkulugemisega, kes saavad pärast omadele rääkida, et nägid tunneli lõpus valgust, kusagil kuuekümnenda juures läks lugemine segi.
Veel kaks kolakat undade pihta, aga ehmunud näoga konksu otsas tilbendanud haugipulgad said peale väikest šokki ja näpitsakirurgiat koju tagasi.
Ütleme nii, et järv ei naeratanud veel, aga muigas suunurgast. Haugi ja ahvena panin sibulaga mestis grilli peale ja maitsesid head. Nüüd jätan järve jupiks ajaks rahule ja lähen järgmine kord uuesti siis, kui on teada, et on aega rahulikult kolm-neli hommikut asjaga tegeleda.
Veel üks järve needus on tuul. Asub täpselt sellises kohas, et sileda järve nägemiseks peab olema selliselt seisev õhk, et sääsk lööb pea lennu pealt vastu õhku ära. Kui vähegi keerutab, on järvel selline virve-laine peal, et pead olema kas väga hästi end ära peitnud või lihtsalt karju appi.
Üldiselt positiivne. Hooaja esimene latikas vähemalt nähtud. Haug nagu väga ei huvitagi eriti enam, seda on sel hooajal juba saanud ka... Loodan juulis teha ühe korraliku reidi järvele. Vast saab puhkust või midagi.