Minutid läevad,
tunnid ja päevad,
igatsus hinge rahutuks taas teeb.
Ütleme nii, et käia olen saanud, kuid pigem vähe, samas, mida rohkem käid, seda rohkem tahad ka käia
. Selle käimiste koguse juures on ühtteist ikka jõudnud juba juhtuda ka...
Kes neid kõiki käike detailselt enam mäletab, kuid üks käikudest on jäänud kõige eredamalt meelde. Nimelt sellel päeval oli tegemist paaris püügiga, planeerinud olime pikalt, lõpuks olime ka jõe äärde kohale jõudnud, ilma, et keegi meid seal ees oodanud oleks. Püük kulges alguses üsna rahulikult, kaldad olid jäätunud, lumi püüki ei seganud, ilm oli ilus, seltskond ka võibolla hästi natukene üle keskmise :whistle: Kuidas sa ütled päeva alguses teisele mehele kohe halvasti, hoia ikka halvastiütlemised pärastlõunasse, kui mõlemad on kenasti ja valutult enda autode juurde tagasi jõudnud ja kohe kojusõitmisega algust tegemas, siis on hea julge öelda, pole ohtu kogemata jõkke kukkuda ja loomulikult halb lahtub järgmiseks korraks tõenäoliselt ära :lol:
Aga siis, siis see juhtus, nimelt hakkas asi üksluiseks muutuma, vise viske järel ja täielik vaikus, ütleme nii, et entusiasmlikust dialoogist ei saanud mitte tülgastav monoloog vaid lausa väikeste pausidega vahelduv vaikus, pauside ajad täitisid nimelt valjuhäälsed imestavad mõttelennud, et no kuidas siis siin augus ei olnud ja kuidas ikka selle puu taga ei olnud.
Järjekordne kritiseeriv väljaütlemine siis minu poolt, et no selle aja peale peaks küll olema midagi juba juhtunud, teiselt poolt vastu mõtlik ja imestav jaatus, millele järgnes pea sees valmis mõeldud otsuse verbaalne väljendus, et oota ma panen murdja otsa. See kõlas nagu viimase õlekõrrena, et seda olukorda veel kuidagi päästa. Murdja murdjaks, tegin pika viske pikki jää äärt, mis kenasti ulatus kaldalt vee kohale, selle all oli palju vaba, kuid head varjet pakkuvat ruumi, kala jaoks väga magus koht, kus ennast peita saaks. Ootused olid väga kõrged, kerisin hästi aeglaselt, jälgisin landi mängu sest seda oli kaugelt väga hästi näha, lant tuli üha lähemale ja lähemale ja lähemale, lõpuks pidin landi vastu tahtmist ikkagi ridvaga veest välja tõstma sest muidu ma oleksin selle lihtsalt kaldasse kinni kerinud, kuid ei, isegi sealt ei tulnud. Tema pani siis viske järgi, samasse kohta, keris siis seda lanti enda poole, kuid ikkagi sealt jää alt keegi välja ujus, lanti rabas ja kaldale tuli. Väsitamise ajal saatis mind pikalt imestus, et miks ta minu lanti ei võinud ära võtta...Mind saatis emotsioon, millele vist mitte keegi veel ei ole suutnud nime panna, nimelt ma olin õnnelik, adrenaliinist tulvil, kuid samal ajal ka natukene kade sest see kala tõenäoliselt vaatas minu mööduvat lanti, punnitas silmi, matsutas suud ja otsustas, et ühe pärast ma küll tõmblema ei hakka, kui hakkab ikka samasuguseid ketti tulema siis hakkan neid alles ära noppima...
Kahjuks nii nad vahel teevad, eriti siis, kui tegemist on paaris püügiga :woohoo:
Lisan siia ka ühe lingi, väike tõenäosus on, et tunnete videos võibolla isegi selle kala ära, kellest juttu käib.
Pilte eraldi lisama ei hakka, panin mõned video lõppu.
Edu,
Ott
