See hooaeg on minul kuidagi laisalt alanud. Enne tänast oli vaid 4 käiku jõekaniredele ja needki kõik kuu esimeses pooles.
Täna sai siis ette võetud viies trett. Kuna krõbedad ilmad on paljud jõed ilmselt kinni kaanetanud siis ei hakanud pikalt nuputama ja sõitsin järvasse. Kuna start kodust oli alles peale kaheksat ja kohale jõudsin ca kümneks ning tütre sünnipäevapeo tõttu pidin kodus tagasi olema juba kuuest, siis oli ette teada, et püük saab olema lühike. Ilmaolusid arvestades oli see sobiv plaan. Hilise saabumise tõttu sai eelnevalt läbi mõeldud nii plaan A,B,C kui ka D. Õnneks sellise ilmaga teisi hulle vist liialt ei käi ja sain käiku lasta oma esimese plaani.
Püük oli üsna karmides tingimustes - tuul oli täpselt vastu ja esimese 15min jooksul oleksin peaaegu juba kohta vahetanud ühe tuulte vastu paremini kaitsutud jõe vastu. Kuna aga kohe hakkas kala end näitama ning üsna auto lähedalt tuli esimene mõõdukala (pilt 1) siis mõtlesin ikkagi jätkata.
Kala viisin autosse, et ei peaks teda kaasas vedama ja selle mõneminutilise jalutuskäigu jooksul sain keha uuesti soojaks. Seejärel käisid mõned alakad otsas, kes said kiirelt tagasi vette, sest too eelnev mõõdukala jäätus küll väga kiirelt kaldal ära.
Siis oli tükk aega vaikus ja kell oli ka juba üks saanud ja mõtted olid vaikselt tagasimatkamise peale liikunud kui äkki täiesti suvalise koha pealt oli võtt ja ilus kala otsas. Selgelt eelmisest suurem! Natukene madistasin temaga, kui järsku tegi kala sööstu vastaskalda poole ja leidsis seal mingid roikad, kust vahelt läbi ujus. Proovisin sikutada aga see tundus lootusetu, et ma kala sealt risu vahelt tagasi juhin ning tuli teha raske otsus - ronida vette! Kuidagi ma seal siis ukerdasin uppumise piiril nende roigasteni ja ma täpselt ise ka ei tea,aga kuidagi õnnestus liin vabastada. Sai kala väsitamisega jätkata - nüüd juba nabani vees olles. Mitu korda sain kala enda juurde aga nu ei suutnud lihtsalt kätt vette panna, et temast haarata. Lõpuks oli kala ikkagi juba nii väsinud, et ei liikunudki õieti. Tõstsin siis tamiilist ta pea veest välja ja kuidagi ma temast niimoodi kinni sain, et käsi väga märjaks ei saanudki. Kala haardes, algas teekond kalda poole. See kestis küll vaevu minuti aga tunne oli, et kestab terve tunni - käelaba tahtis koos kalaga otsast kukkuda, sest märg pind ja -15 kraadi juures puhuv tugev tuul pole just parim kooslus.
Peale seda üritasin veel veidi maad püüda ja isegi õnnestus üks mõõdukala otsa saada, kes õnneks ise oskas konksu otsast end vabastada. Kuna aga liikumine muutus jäigaks, nagu roostes robotil ning lapse sünnipäev vajas tähistamist, siis panin ridva kokku ja keerasin otsa ringi. Auto juures oli jopest saanud kivikõva seelik, mida oli võimatu seljast võtta - lukk oli nii jääs, et see lihtsalt ei liikunud ühest punktist allapoole. Kahlakaid ma ei üritanudki jalast ära kangutama hakata... Niisis oli kaks varianti - minna autosse sooja või ronida uuesti vette - kuna auto oli külm siis vesi tundus kiirem lahendus. Paar minutit rinnuni vees seismist ja voilaaa, kõik liikus nagu õlitatult :lol:
Väiksem kala oli talve kohta väga heas toitumises - L43/980gr ja suurem kala ka üsna enam-vähem - L50/1,47Kg
Pildid said kahjuks kehvakesed aga no ei olnud sellise ilmaoluga tahtmist seal sättida ja klõpsida...
