Jep, suured lutid ruulivad.
Eile sai saarel käidud, nagu ka kuu aega tagasi ja nagu eelmise korra kogemus õpetas – millegi pärast lähevad suured lutid haugidele rohkem korda, kui miski muu. Marupalju äraminekuid oli eelmine kord ainult, aga võtsin õppust ja tegin kõigil rakendustel kolmikud "lahti tulevaks", olin selle pisiasja unustanud.
Aapualt laenasin ka bellika. Umbes tund aega võttis, et saaksin aru kuidas sellega manööverdada on võimalik. Vees olles avastasin ka, et olin maha unustanud ankru, kahva, kongitsa ja noa. Vastu tuult ikka annab annab sulistada sellega. Püüda sain ainult nii, et otsisin kivi, millest lestadega kinni saab hoida. Aga palju aega ei möödunud, kui kala otsas oli. Ilus kala.
Parajalt suur ja parajalt agressiivne, et teda käega välja ei saanud tõsta. Lasin tal tantsu teha ja ootasin kuni tuul mu randa kannab. Aga kuni kümne minuti möödudes avastasin, et kallas on veel kaugel, konks tundus väga õrnalt kinni olevat ja kala tundus taltsas olevat juba. Sain tal turjast kinni ja tõstsin kotti. Adrekat kui palju. Järgmise viskega oli ka kohe kala otsas, aga selline napilt mõõdukas, kelle esimese rapsimise peale lendas luti saba kümne meetri kaugusele.
Bellykaga kahjuks rõõmu kauaks ei olnud. Läksin uuesti avamerele, tuul vaibus, aga korraga hakkasin sisinat kuulma. Arvasin, et mingi luik või hani on lähedale tulnud, aga sisin muutus varsti mulinaks. Tuul õrnalt puhus veel kalda poole ja lasin ennast triivida püüki jätkates. Paarsada meetrit enne kallast, aga avastasin ennast täitsa kreenis olevat ja vesi tuli lestadega korralikult vahtu pesta. Jõudsin ilusasti kaldale.
Kala L-82 ja 3,3 kg. Sõber püüdis pigem väikeste luttidega. Sai tunduvalt rohkem võtte ja kotti pani kaks pooleteistkilost. Saaremaa kohta oli sitt võtupäev, aga adrekat oli mitme püügipäeva eest. Haugi püüdes keskendun ilmselt ainult suurtele luttidele nüüdsest.
