Täna taaskord tiiru lõuna Eesti jõele tegin. Ilm oli paljulubavalt halb kui jõe äärde jõudsin, kuid see mind väga ei heidutanud ja püük võis alata. Jõgi tundus viimase külastusega võrreldes ilusam, veetase oli kõrgem ja kõik oli justkui vana aga uues ilusas kuues.
Mõned püügikorrad tagasi olin õnnetult oma prillid ära lõhkunud, vahetult enne tänast ostsin uued ja otsustasin siis võtta juba natukene kallimad. Prillivalik õnnestus, prillid olid väga head ja mugavad, kartsin liiga tumedat värvivalikut, kuid kartus sai kiirelt unustatud.
Rullil oli eelmisel püügil IARiga jama ja see ei rakendunud enam regulaarselt vaid siis kui tuju tuli, ei hakanud enam kellegi ukse taga kraapima ja panin siis siin seal kuuldud praktikasse ning kiskusin väiksekese pilbasteks, puhastasin ära ja määrisin uuesti sisse. Ühtegi juppi üle ei jäänud ja soojas toas töötas ka ilusasti, isegi kergemini kui varem. Tänane püük oli ühtlasi ka test, kas IARi probleem sai lahendatud ja kas rull peab ikka püügipäeva vastu.
Püügi alguses midagi erilist ei toimunud, nägin väga palju pisilasi ringi ujumas aga suuremat kala näha polnud. Kuid korraga ühte puu alust mitmendat korda läbi visates justkui midagi sähvatas, nägin, et keegi nagu korraks landi poole kiirendas, kuid kohe ka seisma jäi, lõpetasin minagi kerimise, väike paus nii kalale kui endale, kala ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ampsas siis minu jalge ees Rando valge tagumise kolmiku ilusasti suhu. Kala käes.
Jätkasin püügiga, jälle oli mõnda aega üsna vaikne. Läks järjest pilvisemaks, jahedamaks ja hakkas vihma sadama. Ei lasknud ennast sellest väga heidutada ja jätkasin püügiga. Mõne aja pärast taaskord kalaga kontakti sain, rabas kenasti lanti, nägin eemalt kala külje ära ja oligi kõik, tundus, et vast isegi oli mõõdus kala. Natukene aega hiljem jäi eemalt üks huvitav koht silma, ei saanud päris täpselt aru, kas on potentsiaalne või mitte aga miski mind sinna poole kiskus. Ilus pikk vise täpselt õigesse kohta ja koheselt ka kala taga. Oli juba tunda tugevamaid liigutusi ja tõmbeid, kuid neid kahjuks väga lühikeseks ajaks...
Vihma hakkas üha rohkem ja rohkem sadama ja suvi vist hakkab meie maalt ära minema, riietus oli liiga suvine ja täitsa külm hakkas. Silmitsesin taevast, see oli väga hall, ükskõik, mis suunda ma ka ei vaadanud. Raske südamega otsustasin koju ära minna. Teadsin eelmisest korrast, et maastik on väga ebardlik ja vastik, kuid tuli minna. Mõnus ninani hein, kõrged pokud, millede hein oli üksteisest kõvasti läbi kasvanud, ei teinud meeleolu just kõige rõõmsamaks aga kahlakatega sealt läbi rammides vähemalt tundsin, kuidas soojus kehasse tagasi tuleb ja vägisi jõe äärde tagasi kutsub. Kui natukene üle poole tee oli läbitud siis vihmasadu sekundi pealt lõppes. Vaadates tagasi siis kohe üldse ei olnud soovi tagasi sinna pokude vahele seiklema minna. Teel auto poole tärgatas mõte, et autos ju teine särk ja dressipluus ka ning kiviga visata on üks teine vahva lõik. Mõeldud tehtud. Kiire riiete vahetus ja uuele lõigule.
Uuel lõigul kohe alguses oli näha aktiivsust, küll väiksemate kalade poolt aga ikka siin ja seal keegi togimas käis. Poolel lõigul olles oli viimase külastusega tekkinud juurde 2 kopratammi, mis tammide taga vee kõvasti kõrgemaks oli tõstnud, kuid vesi oli ikkagi väga selge ja nii kala kui püüdja seisukohast tundus jõgi paljulubavam kui varem ja ma jätkasin püügiga. Üsna varsti ühel pikal sirgel keegi korralikult rabas lanti alt, tundsin tugevaid tõmbeid, korraga justkui tühi lant minu poole tuleks, kerisin edasi mõttes juba vaikselt vandudes, kuid siis märkasin. et hoopis üks priskem tegelane lant suunurgas minu poole kihutab. Mõistsin, et tegu juba natukene suurema kalaga ja miski ei ole veel kadunud. Hakkas meeletu trallitamine, korraks sain kala pinda ja oh üllatust tegu oli vikriga. Kalaga maadeldes endamisi mõtlesin ja ei meenunud mulle mitte kusagilt, et selles kohas sellist kala üldse olla võiks. Kala ei näidanud mingeid väsimise märke, õnneks oli tegevuspaik üsna sügav, ilma rontideta ja sain temaga seal korralikult askeldada. Kala tiirles ümber minu tehes igas suunas väga pikkasid sööste, meenus eelmine aasta, kui olin spiraali keeratud nagu cheetose spiraalne maisi maius ja oma ilusast kalast ilma jäin. Seekord endamisi muiates, keeruta keeruta, seisan kõval ja tasasel pinnal. Lõpuks siis läbi suure häda, kala mitte ei väsinud, vaid hakkas vaikselt hoogu maha võtma ja sain ta siis lõpuks kaldale.
Kala L48, 1230g.
Üllatus mis sugune. Pakkisin oma tavaari kokku ja liikusin jõe äärest ära. Jäin püügipäevaga väga rahule. Prillid, rull, mis kenasti tööle jäigi, üllataja, hea võitlus ja mõnusad emotsioonid.
Jõudu ja jaksu.
