Jõeforelli hooaeg 2015

Mõõtsin ikkagi ainult 1 te kala mis ridva järgi mõõdus oli

Antud lõigul on ka mõõdukala, ainuke probleem et vähe on teist.

Sain eile õhtul üle pika aja jõe äärde. Popperijutt hakkas kripeldama, mistap valisin hakatuseks madala ja risuse lõigu ning landiks Heddoni Tiny Torpedo. See teeb propelleriga lahedat põrinat. Poole tunni pärast oli kala kotis, tubli võitleja. Paar alamõõdulist ründas ka, üks pani landile paugu, aga sellest jäi talle väheks, nii et jälitas, uim veest väljas, lanti ja rabas veel teist korda. Suuremad kalad olid targemad, ujusid oma peidukohast välja ja põgenesid alles siis, kui ma olin sektori läbi loopinud ja mööda kahlanud. Üks jättis kaldaalusesse sihukese mudapilve, et see pidi olema VÄGA SUUR kala. Naljaviluks panin otsa Angry Birdsi sinilinnukese (uppuv Fat Rap) ja meelitasin ka sellega ühe supika ära. Siis katsetasin Nils Masteri 5 cm ujuvat. Kui esimese konksu eemaldasin, siis kannasta püüda, muidu oli pidevalt tamiil konksu taga. Mäng on huvitav, aga vaid üks kala käis togimas. Järgmine lant oli Yo-Zuri F. Esimese viskega forell võttis, aga sai minema. Enne pimedat meelitasin Yo-Zuriga heinasaarekese alt veel ühe kotikala välja. See lant hakkas mulle täitsa meeldima, kaladele meeldis kah.

timo wrote: ...Päeva tipphetk oli ilmselgelt Elmeril, kui kuulsin järsku paarkümmend meetrit tagapoolt OTSAS, SEE ON SUUR KALA. Oligi otsas ja tegi möllu, vesi vahutas . . . aga las Elmer räägib ise edasi

Õnneks Timo kirjutas juba suuremalt osalt kõik ära. Jõgi väikeste supikatega meid ei narrinud (ainult 3 korda kahe peale), see eest saime näha selliseid mauke, keda minu silmad näinud polnud. Enamus neist muidugi mööda ujumas. Paar tükki mida silmasin nina ees, olid sellised, mida ainuüksi vaadates hakkasid käed värisema ja adrekas ajas kuklas karvu turritama.

Alustasime ca 4 ajal hommikul ja kala tundus täiesti apaatne olevat. Nägin ilusat nö mõõdukala keset jõe voolusängi, ujutasin landi nina eest mööda, mispeale kala lihtsalt ujus pool meetrit eemale... Ühel hetkel, kui meie plaanitud tripp oli ca 3/4 juba läbi käidud algas kerge vihmasabin, mis muutis seni täiesti klaari veepinna selliseks, et ei näinud meie vette ja kala välja. Viskasin väikese paarigrammise pleki (ühe konksuga ja ilma kidata) juba Timo poolt läbikammitud lõiku ühe puuvõra alla. Kala rabas mööda, tegi poolkaare ja rabas uuesti, seekord edukalt ja konksu otsas ta oligi. 50+ cm pidi ta ikka olema, sest võrdlesin mälupilti hiljem 40 cm ridvavarrega, mis tundus päris pisike võrreldes kalaga... Vasakul pool mind oli paari meetri kaugusel üle jõe langenud puu, paremal meeter pooleteise pikkune puuosa. Sinna poolikusse puusse ta alguses ennast koos tamiiliga sisse sõitis, kuid sealt õnnestus ta välja tuua. Edasi kala songerdas mõnda aega ninaga veepõhjas nagu otsides põgenemisteed, aegajalt tehes sööste eemale. Siputas ka paar korda päris korralikult, nägin, et konks oli ilusti suunurgas kinni. Tegin suitsu ja hoidsin teda paigal, proovisin ka käega otse tamiilist hoides sööstu ohjeldada, kuid tundsin, et kui järgi ei lase, tõmbab ta tamiili (0,18 exofil) lihtsalt puruks. Kaldaäär oli ka piisavalt kõrge, et teda kaldale lohistada. Seega polnudki muud varianti, kui oodata kala väsimist. Kuid seda ei juhtunud ega juhtunud. Ühe järjekordse sööstu ajal tundist ta ilmselt võimalust ning põgenes vasakul pool oleva puu alt teisele poole seda, veel hetk, käis raks ja kala oli koos landiga läinud. Mnjah. Kala väsitamise ajal valdas mind kummaline rahu, see tunne hakkas aga tasapisi muutuma. Hiljem auto juurde kõndides ohkasin juba üsna tihti ning lasin ilmselt ka mõnegi krõbedama sõna. Nüüd ei teagi, kas peaks siiski kahva ostma? Oeh...naisele juba rääkisin, et kui ohkan sügavalt, siis pole midagi hullu lahti, lihtsalt mõtlen veel sellele kalale.

Novot, see 0,18 tamiiliga püük on peaaegu juba see õige profipüük, millest Madis ikka räägib. Saab piiri peal kalaga võidelda ja jääb kalale ka võimalus, lant suus mõni aasta jões ringi tuulata. Hää veel, et plekk oli, mõtle, kui vobler kurgus ja kakub tamiili puruks, kilone koll.

Heia! Päris huvitav lugeda teiste meeste trippidest forellikatel. Omal mahti käia pole siis on abiks seegi. Kas on keegi miskit kabedamat kala ka tabanud viimasel ajal?
Sa elmerike ära astu libedale teele... kahv on nõrkadele. Ei pea kõiki kalu mitte kätte saama. Harju lihtsalt ära sellega. See koll kes täna pääseb saad ju edaspidi jälle proovida püüda. Usun et püüad seda kala siiski püügi protsessi enese mitte saama pärast. Ei vigasta see käega võtmine sugugi kala rohkem kui kahvaga. Mäletan oma kahvaga püügi alustamist ja kohest lõpetamist. Ehk paar tundi proovisin ning sellega asi ka lõppes. Pool vägisi võtmine see püük mulle tundus. Viskasin ta auto pagassi ja sinna ta vedelema jäi. Liiga lihtne on see püük. Olen kuulnud ka siin samas foorumis figureerivaid forellitajaid mainimas, et kui lihtsalt ta ikka kolli kätte sai (kahvaga võttes). Tasuks ehk proovida ilma kahvata püüki, tekib kindlasti palju rohkem põnevust. Seda me ju enne kõike otsimas käime eksole.

No eks see on natuke nii ja naa, see kahva kasutamine või mitte. Minul on pea alati kahv kotis seljas, vahel võtan ka välja, enamasti pole selleks mingit vajadust. Samas selle ära väsitatud ja vastupanu enam mitte osutava kala välja tõstmises ka nagu midagi põnevust ei tekita, ei käe ega kahvaga. Sellele eelnev osa on see, mis jõe äärde tagasi veab. Korralikult väsitamata kala käega välja võtmine võib põnevust küll tekitada, selles ma muidugi ei kahtle. Samas natuke kahtlen, kas vähegi suurema kalaga see üldse reaalne on, no ei ole proovinud
Loomulikult, kui püügistiil on selline, et kala sekundiga kahva vintsitakse, no siis muidugi kaob üldse igasugune põnevus asjast. Täitsa nõus.