Eilne püügiõhtu kujunes päris huvitavaks. Päeval arvuti taga sügeledes vaatasin aknast õue kadedusega ilma, kuidas üks vihmasabin teist taga ajas ja keerutasin mõttes plaane, kuhu minna. Noh, nagu ikka, viiest alates kadusid pilveräbalad taevast ja mõnus tuumapäike siras. Kiirelt pere koju ja suund linnast välja, mõne kilomeetri järel otsustasin kaugete jõgede asemel "kodujõele" minna. Et hea lähedal nullitada, saab ruttu öösel koju tagasi ja bensuraha ka hulka väiksem.
Esimesed paar tundi harjutasin kätt väiksemate kalade lõigus, kus vahel ka mõõdupiiril +- tegelasi näinud. Seekord olid suuremad peidus ja väiksemad ka õnneks väga aplad ei olnud. Mõned 30 cm kanti pikad kalad sai kenasti tagasi ujuma ilma suuremate traumadeta.
Päike hakkas tasapisi metsa taha kukkuma ja sättisin sammud juba magusamasse lõiku. Omajagu oli enne vaja metsavahel jalutada, siinseal mõni kontrollvise, aga midagi erilist näha ei olnud. Kuigi varem olen seal mõõdus poisse näinud ja härra ceemic säält päris korralikke (lõuna-eesti kohta muidugi) ära petnud.
Tasapisi jõudsin lagedale ja seal kohe hakkas ka huvitavaid asju juhtuma. Kõigepealt paar väiksemat seltsimeest käisid togimas, siis juba kindlas kohas põmm, konkreetne võtt ja peale väikest jantimist sihuke L38-39 kala kaldal käis.
Veidike veel rohus kakerdamist, ja jõudsin kohta, kus alati ilus kala oodanud. 2 aastat tagasi sain sealt selle jõe suurima, 1,29 kilo. Viskasin vobleri üle risu ja paar vändapöörde peale korralik kala otsas. Maru õrnalt, rapsis veidi ja läks. Visuaalselt tundus selline 40-43cm kala. Peale otsastminekut tegi veel suurest rõõmust korraliku küünla, lehvitas tänutäheks sabagagi. Noh, selge, mõtlesin, see kala nüüd andis teistele ka alarmi ja täna siit miskit ei saa. Aga kui ei proovi, ei saa kindlasti - panin pisikese sirpsaba otsa ja risualust auku läbi ujutama. Esimene vise, keegi korra kraapis, aga ei jäänud. Teine vise, uuesti togiti. Ja siis kolmandal korral kõmmmm ja minek. Ujus kogu augu läbi, õnneks risu alla ei pugenud ja see talle saatuslikuks sai kah. Pidin ise täiesti augu serva mülkasse vastu minema, ja peagi tõstsin sõbrakese kaldale. Silma järgi arvasin et mis ta ikka on, vast 47 tuleb ära. Kodus mõõtes selgus, et hoopis L49 ja 1,34kg, see ka uus kaalurekord.
Pilt tehtud, ceemicule jagatud, mõtlesin et proovin korra veel. Nagu lutt vajuda sai, kohe krõps läbi käis. Aga otsa ei jäänud ja rohkem ei üritatud kah.
Peale seda kala muidugi mott langes, aga maad oli veel omajagu püüda. Tegin siinseal moepärast mõned kontrollvisked, ühe 43se sain veel kaldale, aga no see ei pakkunud enam miskit kõdi.
Ühes mõnusas heinavahelises kanalis käis keegi jube koll pinnas laksimas, vot see võttis küll korraks vibra sisse. Proovisin ma mis tahes peibutisega, ei too vennike lasknud end petta. Mõni kala pole ilmselt niisama sellisesse ikka kasvanud
Maru pikk jutt sai vist, panen ühe telefonipildi ka siia, peeglit järjekordselt ei viitsinud kaasa tarida. Aga tundub, et lõunast saab ka mõne kabedama kala vahel