Tervist,
Veetsin oma pikka vaba nädalavahetust seekord kesk- Eesti kandis. Kohe kõigest lähemalt. Neljapäeval 30.04 jõudsin siis sihtkohta, kus pakkisin kiirelt asjad, panin riidesse ja liikusin jõe äärde, kus alustasin kiirelt püügiga. Kui olin umbes 50 meetrit püüdnud siis järjekordse viske ajal, landi maandumise kohas, käis korralik lainetus pinnas ja tundsin ka hetkelist kontakti kalaga läbi nööri ja ridva. Viskasin koheselt oma hõbedase Rando voobleri samasse kohta, taaskord käis pinnas ühe korraliku kala selg, kuid himu landi vastu oli juba väiksem, enam polnud ka kontakti landiga. Mõtlesin hetkeks ja jõudsin järeldusele, et sama landi viskamine samsse auku uuesti tõenäoliselt mingit tulemust ei too, võtsin landikarbi vesti taskust välja ja mõtlesin hetkeks, mida landiklambri külge panna. Kohe meenus eelmise aasta püük samal jõel, kui meelitasin välja sellise kala pontooni cheerfuliga.
Pikalt enam ei mõelnud ja panin siis selle landi otsa, lasin kalal hetke rahuneda ja hoidsin siis pöidlaid, et suudaksin selle eelmisest tunduvalt kergema landi visata samasse kohta, sellesse õigesse kohta, mahakukkunud puu ette, sügavasse auku, kus on ka ühtlasi kiirem vool pinnas, mille sees võiks mõni magus olend forelli suukesse ujuda. Mõnusalt vibusse painutatud keha asend, ritv okste alt läbi ja vise, lant maandus täpselt õigesse kohta, nii kui see kukkus ja vee alla vajus, tundsin ühtlasi väga jõulist ja rahulikku tõmmet läbi ridva, kala oli otsas. Kala hakkas minu poole ujuma, sain sellest kiirelt aru ja jõudsin nööri piisavalt kiiresti sisse kerida, et pinge ridval säiliks, kala üritas ka teha üht küünalt, kuid tundus, et selle küünla parafiin oli vana ja riknenud ning taht ka enam mitte kõige paremas seisus, ehk siis pigem kerge pinna sulin kui küünal. Seejärel algas pihta rullimine, kala oli juba minu jalgade ees, nägin, et lant on korralikult mõlema kolmikuga kinni, ja et saan asja rahulikult võtta, rullimine kala ei päästnud. Peale meeletut rullimist kala proovis teha mõned kiiremad sööstud pääsemiseks, sööst üles voolu, landi kolmikud ega kala nahk ei annud järele, sööst allavoolu vastu minu jalga, mis tuletas ühtlasi ka meelde, et jalad võiks ikka koos olla, kuid ei midagi, siis andis kala vist alla, tuli lapiti pinda ja lasi mul oma käe rahulikult ümber ta jässaka keha panna.
Kala siis L46 ja 1130g.
Peale kohustuslikku kaalumist ja mõõtmist pesin jõekaldal käsi, vesti tasku lukk, kus oli GPS seade, oli lahti, märkasin seda aga lootsin, et vast ei kuku välja, nii kui jõe kohale kummardusin siis mu üsna kallis GPS seade kukkus jõkke :blink: õnneks sellisesse kohta, et sain selle kohe kätte ja õnneks ta ka veekindel on. Hakkasin siis kala oma vesti seljataskusse panema, siis selgus tõsiasi, et selles paunas ruumi piisavalt, kuid sellise kala puhul jääb kala otsapidi paunast välja. Arvestades seda, et auto oli nii lähedal siis jätsin oma vesti ja ridva kalda äärde ja jalutasin kala autosse viima, teel mõeldes, et kui keegi peaks allavoolu püüdma ja peale sattuma ning mu asjad rotti laskma siis see kahju oleks vist küll hindamatu. Tulin siis auto poolt tagasi ja asjad ilusasti kaldal alles ning püüks võis jätkuda. Mingi aeg hiljem üks kala taaskord voolu seest mu lanti rabas, kuid seekord kalal vedas, kohe peale rabamist ta lahti pääses, silmajärgi ütleks, et ehk isegi mõõdus kala oli.
Jõudsin siis kohustusliku lõigu lõpuni käidud ja hakkasin tagasi auto poole jalutama, jõudes kohale siis hing ei annud ikka rahu ja mõtlesin, et natukene peaks ikka veel püüdma. Läksin siis mõnisada meetrit allavoolu, kus olin ainult korra käinud, püüki alustades selgus, et suhteliselt madal ja ilusaid auke vähe. Otsustasin selle paarsada ikka ära püüda, 50 meetrit enne lõppu kalda ääre alt üks L40 kala välja kihutas ning kiirelt kätte ma ta sain, kuid kotis olevast kalast tundus piisavat ning see kala läks tagasi oma pesasse.
Järgmine päev 01.05 reede läksin juba varakult uuele jõele. Ennem kella 6 algas juba püük, kohe kui jõe äärde jõudsin nägin kalda ääre alt põgenemas väikest kala, hetk hiljem üks alamõõduline mu lanti taga ajas. Peale seda oli mõnda aega vaikus, ei näinud ei põgenevat kala, ei järgi ujumist. Olin jõudnud ühe väikese kopratammi juurde, mille taga veetase tunduvalt kõrgem oli, loopisin seda siis läbi ja neljanda või viienda viske peale sellest sügavast august keegi otsa tuli, kala oli päris sügaval ja tegi korralikku sõitu. Mõtlesin, et oi see on suur, samas kui vaatasin, et sidur üsna lahti aga kala väga ei kärista seda siis vist ikka pole nii suur midagi, endamisi mõteldes ma teda seal sügavas augus siis juhatasin ühele poole ja teisele poole, sooviga ikka ta pinda saada ja vähemalt ära näha, kui kala lõpuks pinda sain siis selgus, et kala keha välispinnaga kolmiku küljes kinni, eks sellepärast nii suurt sõitu ka tegi. Tõstsin siis kala kaldale L38, kala õnneks viga ei saanud ja vette tagasi ta läks. Mõned kümned minutid hiljem taaskord üks kala mu lanti sakutas, silma järgi ütleks, et võibolla paar sentimeetrit lühem kui eelmine, kuid tema puhul tuli rullimine kasuks ja ära ta ujus. Edasi oli püük üsna vaikne ja rohkem kontakte kalaga ei olnud.
Järgmisel päeval 02.05 laupäev oli juba eelmiste päevade sündmuste kaasabil mulle tekkinud ka püügikaaslane, kes kaugelt kohale sõitis, et mõni iludus kinni püüda. Kokkusaamiskoht oli kokku lepitud ja ootasin juba, millal jõele saaks. Teel minu juurde uuris ta telefoni teel ka maad ja sai kinnitust, et valitud kohalt ühteist ikka kohata võib. Jõudsime siis kohale ja pikalt muljetama ei hakanud vaid asusime kohe asja juurde. Püük oli kestnud paarkümmend minutit, kui meie nina ees olevast puurondist oma leeche üle tõstes üllatas püügikaaslast üks kala. Kala hakkas tegema korralikku sõitu, mänguruumi tal oli ja sidurile ta armu ei andnud, lausa lust oli vaadata ja kuulata, mis siis, et ise mees ridva taga ei olnud. Lõpuks kala pinnas ja nägime, et leeche konks kalal kõhu all õhkõrnalt kinni, püüdsime siis ettevaatlikult koostöös teda kaldale tõsta, kord mina, kord tema aga kala ei tahtnud sugugi alla anda ja kihutas üha uuesti mahalangenud puurondi alla. Lõpuks siis sain oma näpud ümber kala kaela ja tõstsin ta kaldale ära. Kohe selgus, et leech oli nii õrnalt kinni, et ime, et üldse kala kätte saime. Kala siis L45 ja täpselt 1 kg.
Püüdsime edasi, kuna püügiruumiga oli kitsas siis tegin ettepaneku, et hakkame üksteisest üle hüppama ja lõiguti püüdma. Olin siis üksinda kusagil võsa vahel ennast vööni mudasse kinni ukerdanud, mõtlesin, et loobin augu läbi ja siis vaatan kas karjun appi või mis edasi saab. Viskasin pikki jõge Rando hõbedast vooblerit, kui II või III viske peale jõuline tõmme ridvast läbi käis, kohe üks korralik pinnas keerutamine, siis kala tegi terve jõe laiuses diagonaalis minu eest läbi ühe väga jõulise sööstu, siduri hääl kõditas trummikilesid nii pikalt ja ühtlaselt, et lausa naeratus tuli näole, nägin, et kalda ääre all mingi suur auk on ja sinna poole see kala ka teel on, minu eest selgest veest läbi ujudes läks polaroidi taga olev silm korralikult punni sest sellel hetkel tundus, et see on nüüd küll minu rekord kala. Hoidsin siis ridvaga vastu ja üritasin teda sinna auku mitte lasta, kui nägin, et lant jäi üksindusse selle augu kõrvale vette. Tahtmatult tulid suust roppused ise välja ja metsa alla kajana nad paljunema läksid, selliselt, et kui üks veel paljunes siis järgmine ka juba tegevuses oli. Viskasin kohe samasse auku uuesti ja järgmine tugev tõmme käis ridvast läbi, kala tuli pinda ja rohkem ma seda kala enam ei näinud, väiksem kui eelmine aga kindel mõõdu kala. Loopisin veel mõned visked samasse auku, kui ühe viske järel nägin, et kala ujub järgi, kuid lanti ära ei võtnud ja plehku ta pani, taaskord korralik kala, mõtlesin endamisi, et mis asi siin nüüd toimub. Ukerdasin ennast mudast välja ja jalutasin edasi, et näha täpselt, milline see koht siis on kus nii palju kala on, sest eemalt ma ei näinud ega teadnud, et seal mingi magus koht või auk üldse on. Kõndisin siis edasi ja vaatasin, et polegi midagi erilist täitsa tavaline varjeta augukene, kui samal hetkel sealt üks koll jälle minema lipsas ja mu ahhetama ja ohhetama pani. Püüdsime edasi kui läbiloobitud augu kalda serva alt üks L42 lanti rabas ja kaldale tuli, kahjuks polnud taaskord tegu minu landiga. Püüks jätkus, nägime mõnda kala põgenemas, mõnda toimetamas, paar võttu ja tõmbasime püügipäevale kriipsu alla, püüda oleks veel saanud, valgust veel taevas natukene oli, kuid leppisin oma seisuga, et kala pole, kuid eelmistest päevadest ja nendest paarist võtust ikkagi taganjärele hea emotsioon jäi, kuid samas ka kripeldus, et kahju, et ei õnnestunud seda suurt kala välja meelitada.
Tänaks ka ceemicut, kes mu rulli natukene sättis, väga mõnus oli püüda, tänud veelkord. Ja siin postituses on olemas ka see 2kg forelli, millest juttu oli
