Viskan siia kah tänase kõrghetke...
Avastusretk jummalast tundmatule lõigule, mis aerofotode järgi peaks olema täielik meka: kärestikud vaheldumisi sügavate kohtadega. Täpiku saamine lihtsalt vormistamise küsimus. Tee on muidugi kaugel, aga kilt läbi metsa pole ju probleemi. Gepsul koordinaadid paika ja minek. Kell 3 öösel. Lootsin, et vähemalt karud pole sellised hullud ja magavad alles. Krt, häiris see, et aerokal tundus mets hõre. Liiga hõre. Nii oligi. Soo. Ja iilgelt igasuguseid põõsakesi ja muud staffi täis. Lisaks vajuv ja puusakõrguste pehmete mätastega. Aga varahommikuses karguses läks see kilt nagu lennates ja juba poole tunni pärast olin läbinud üle poole teest. Lõpuks kohal. Jõgi suur ja sügav, tume. OK, kärestikud algavad hiljem. Jee rait. Usu veel aerokat. Need polnudki kärestikud, vaid veevaesel ajal tehtud pildil paistvad veetaimed. Fakk. Jõgi jummalast mudane, no täpiku jaoks nii vale kui veel vähegi võimalik. Ma tõesti ei tea miks, aga kuskil 5 kilti marssisin maha, et lõpuks tõdeda, et kui inimene ikka on loll, siis põhjalikult ja et oleks juba ammuammu pidanud tagasi pöörduma. Vesi joogipudelist oli selleks ajaks kah otsa saanud. Ja uskumatu, kui vara hommikul on juba absoluutne leitsak väljas! Kaladest ei räägi, see polnud täna isegi mitte teemaks seal jõel. Nojah, tagasikäik siis lõpuks. Mõtlesin, et seda kallasrada ma ei kasuta, see oli räigelt vajuv ja mudane ja kopratõpra käike täis. Veidi eemal metsa all oli puhtam, kuivem ja muretum tunne. Vaatasin gepsu, tegelt otse autoni polnudki teab mis matk - alla nelja kildi. No mõeldud tehtud. Liikuma. Krt, ma siin vaikselt teen kummarduse inimestele, kes rahulikult teatavad, et "tänane sörkjooks tehtud, jälle 14,5 kilti". Ma olin juba poole kildi järel kolm korda surnud. Pisiasi, aga sääsetõrjet samuti mul kaasas polnud, aga kompensatsiooniks oli selle eest kahlade all termopesu. Ükskord ma kuskil võsas rabanduse veel saan... Vihm ja vile, no nii aeglaselt pole ma veel maastikku läbinud... Kuna foto mul peas ei olnud, siis ei teadnud ma karta, et tegelikult on kogu ala selline soo nagu hommikunegi. Või tegelikult isegi hullem veel. Mitte mingit varju, päike rsk seniidis, munadeni vajud samblasse ja laugastesse, siis jääd jälle nendesse minipõõsastesse kinni. Ümber piniseb miljard sääske. Vett lahmab kehast nagu kraanist. Kehakaal vist kukkus lõpuks normilähedaseks, ma usun. Liikumiskiirus oli lõpuks selline, et ma arvan, et kui ma oleksin paigal seisnud, oleks kah summaarselt kiirem liikumine olnud. Aga geps teatab rõõmsalt: 3 km/h. Krt, kui ma poleks nii surnud olnud, oleks selle numbri peale vist kõva häälega naerma hakanud. Ja viimaks siis gepsul ees number: minna veel 200 meetrit sihtpunktini. Aga ei ole ju teed näha, mis värk on?? Veel paar sammu ja tuli nähtavale - jõgi... Tttvajumattt, ma olin punktid sassi ajanud (no ajud ilmselt üleküpsenud) ja panin sihtpunktiks jõe stardipunkti... Oh jah. Veel üks faking kilt soist maastikku. Autoni jõudes polnud ausalt mingeid emotsioone. Kui, siis rõõmu asemel pigem selline jõuetu viha. Oma lolluse üle. Vahetusriided on tänuväärsed asjad. Särk ei tahtnud keha küljest ära tulla, lisaks oli vist terve jõulukuuse täis okkaid krae vahel ja särgi sees ja kus iganes. Pluss jumal teab mida veel sinna pudenenud oli. Sokkidest õnnestus välja väänata vist mitu liitrit tundmatu keemilise koostisega kergelt hägust vedelikku ja keha temperatuur oli tõusnud tasemeni, et perearst oleks seda numbrit kuuldes ilmselt minestanud.
Aga elus ma olen, ehkki - no mis elu see ka on... Homme varahommikul peaks vist kuskile jõele sõitma. Vaatasin kaartilt juba ühe huvitava koha välja - kärestikud vaheldumisi aeglaste ja sügavate lõikudega. Täpik on sealt ainult vormistamise küsimus. Auto peaks küll eemale jääma, aga mis see kilt läbi metsa ikka ära siis pole, onju?