Jõeforell vol. 7

Kena kuldne kala!

Lõuna ajal käis äike üle, ei saanud kuidagi koju jääda. Käisin kõigepealt ühel lõigul, kus talvel oli kala näha. Nüüd oli vesi madal ja soe, kala ei näinud, palavaks pööras ka. Võtsin veel ette ühe metsavahelise kraaviks aetud jõelõigu, kus läinud suvel tuli kenasti vikerforelli. Muud ma sealt ei saanudki, kui üks hauginolk välja arvata. Kallas on seal kõrge ja nire kohal palju mahalangenud puid. Lasen seal Salmo lepatriinu allavoolu, ja nalja saab! Viimased paar korda pole küll saanud, aga täna oli jälle landi togimist näha. Ühes kohas tuli kala lainetades pinda ja togis lepatriinut veel teist kordagi. Seejärel kaotas landi vastu huvi. Nüüd meenus mulle üks vana forelliküti Allpere õpetus: "Voobleriga ärrita üles, pöörlevaga võta välja!" Pöörlevaid polnud ma seal pärast esimest korda kasutanud, pole lihtsalt kohta, kus visata. Aga õnneks oli vooblerikarbis üks Atemi nr 1 papagoivärvides pöörlev, mis seni polnud vette saanud. Poleks ka täna saanud, kui oleks olnud mõni muu otsa siduda. Visata tuli põlvili ja langenud puutüve alt läbi. Kolmas kord õnnestus üsna hästi ja kala võttis jõuliselt, hetk hiljem nägin poolemeetrist küünalt. Kõik see toimus minust 4-5 meetri kaugusel. Arvasin, et otsas on vikerforell, kuigi kala tundus kuidagi kahtlaselt täpiline. Libistasin end kähku kaldast alla, õnneks vesi üle pikkade säärikute ei ulatunud, ja tõstsin forelli kahvaga kaldale. Juba kahvas oli ta konksu küljest lahti, mul aga tükk tegemist, et kaldast üles saada. Kala polnud suur, täpselt mõõdus priske poiss, aga rõõm oli kahekordne. Õnnestus kala üle kavaldada (kuidas ta küll mind ei märganud?) ja selgus, et jõeforell on olemas ka selles lõigus.

Pigem tundub,et kogu pilt on kuldne ,nagu läbi päikeseprillide pildistatud.

STF - minu tagasihoidlik arvamus on, et kui kogu toimingu viid lõpuni ilma kahvata, on rõõm vähemalt kolmekordne. Naudi protsessi. UL ridvaga on ka "supikate" taltsutamine täielik kaif. Kahv võtab kogu selle naudingu ära.

aapua wrote: STF - minu tagasihoidlik arvamus on, et kui kogu toimingu viid lõpuni ilma kahvata, on rõõm vähemalt kolmekordne. Naudi protsessi. UL ridvaga on ka "supikate" taltsutamine täielik kaif. Kahv võtab kogu selle naudingu ära.

Tänan! Kasutan kahva valikuliselt, sõltuvalt olukorrast. Eilse forelliga ma poleks kõrgest kaldast üles saanud, kala kaugemale metsa alla visata ka ei tahtnud, et käsi vabaks saada. Haugipüügil pole ma kahva kunagi kasutanud, aga forelli puhul pean seda mõni kord õigustatuks. Püüan enamasti kaldalt või madalas vees (pikkade säärikutega) kahlates.

Sai ka ikkagi nende kuumade ilmade õhtutel jõgede ääres käidud aga tulemusteta. Kala näitab end jões palju aga landi vastu huvi täielikult puudub. Viska kuidas tahad ja mida tahad aga parim, mille saavutad on see, et korra vaid nügitakse lanti ja järgnevate visetega ei tee enam üldse välja. Samas kui ootad mõne aja, siis sulpsatab mingi putuka järele küll. Hakka või lendõnge ostma. Või ehk peaks leechiga proovima, see ka nagu rohkem putukat meenutab? Või mida targemad mehed asjast arvavad?