Jõeforell vol. 4

Raikoj jutt öösel näoraamatus nii ootamatult katkes, et hakkasin juba kõige hullemat oletama (kas karu rünnak või sohu uppumine või sai aku tühjaks või midagi sama jubedat). Hommikul oli siiski uus postitus laekunud, nii et inimene on siiski elus. Eks ta kribab ehk ka tulemustest paar rida...

Tulemused on sellised, et kott on tühi ja see on väga ebaloogiline. Püük hakkas kodust kaugel ja uuel territooriumil. Proovisin orienteeruda vaid oma telefoni gps-i abil ja see oli suur viga. Telefon viskas pidevalt pildi taskusse ja ühe metsatee peal olin korraga auto põhjaga põlvekõrguse kivi otsas - pea tunni mässasin, et sealt minema saada. Seejärel otsustasin juba korra proovitud jõe äärde minna. Kui sinna jõudsin, siis avastasin, et suur põder oli vees, nii 25 sammu kaugusel minust. Kuna puhus tugev vastutuul ja olin suhteliselt vaikselt siis ta ei näinud mind, istus lihtsalt vee sees ja hävitas metsa. Kui lõpuks nägi, siis pööras rahulikult ringi ja astus mõõda jõge minema, rikkus mul pea kilomeetri püügimaad ära. Ma ei saa aru lihtsalt, kus on jahimehed, loomad naeravad näkku ja inimest ei karda enam - kas me sellist eestit tahtsimegi.

Eelmine kord töötas selle jõe peal sinine Mepps, seekord pöörlevatega ei tonksugi. Kontaktid olid vaid voblerite ja toruputukatega. Kott jäi tühjaks, aga kontakte oli kümnekonna suurema kalaga - üliettevaatlik oli kala. Kala lihtsalt togis või siis käis ainult korra järel ja seejärel istus augus edasi, nii et nägin teda aga midagi teha ei saanud. Ma ei suutnud midagi toimivat välja mõelda, paar korda oli kala ka konksuotsas, aga siis ujus ka nagu järgi lihtsalt, ei rabanud ja läks omateed. Kusjuures, võin pea anda, et vähemalt kaks kala olid vikrid. Frustratsioon oli tohutu, sest hakkas pimenema ja tihti enne viset nägin kala või arvasin kala asukoha ära. Imelik oli et, kuigi kahlasin vees, oli kala ainult vasakute käänakute peal. Parempoolsed käänakud, kuigi nägid samasugused välja, olid nagu kaevud.

Järgmiseks korraks peab vist ka endale leechid muretsema.

Järva jõgedel, kus kiirteed jõgede ääres olen täheldanud, et kala ongi ülimalt ettevaatlik, ei taha üldse nagu rabada. Väiksema nire ääres ikka teine lugu. Kala sööb isuga. Ei tea muidugi, kus sina käisid

Täna peale tööd kiire tiir sai tehtud. 1,14kg kalake tuli kotti

"Täna peale tööd kiire tiir" ja kell on alles 18:00. Ega sa ometi Porijõel ei käinud?

Heh, ei Ma ju Viljandist tglt Mul tööpäev lõppeb kuskil lõunast hetkel.

Mul kunagi analoogne juhus oli nagu sven862. Selle haugi, kes koos mu vobleriga läks, püüdis välja sõber kes tuli tagantpoolt järgi
Saakidest suurt rääkida pole, töö pärast pole kalale eriti jõudnud. Üks kilo kanti kala on viimase kuu ainus saavutus.