Õngemeeste lemmik loomsetest söötadest, ussidest, on siinses käsiraamatus juba varem juttu olnud. Kaladele on aga meeltmööda ka muud loomsed söödad. Vaatleme selles artiklis, milliseid palasid võib veel kaladele pakkuda.
Puruvana ja ta vastne
Puruvanaks nimetatakse koiliblikat meenutavat tõmmupruuni ehmestiivalist putukat. Päeval pole ta kuigi liikuv ning varjab end kõrkjates ja kaldalähedastes põõsastes. Tülitamise puhul jookseb ta kiiresti siksakke tehes siia-sinna. Õhtul alustab ta lendlemist veekogu kohal, laskudes mõnikord veepinnale ja osutudes siis kaladele maiuspalaks. Otsida tuleb neid varahommikul enne päikesetõusu, kui õhk pole veel soojenenud. Õngekonksu otsa ajada sabast, nihutades konksu teravikku pea suunas, kuid võib ka vastupidi.
Puruvana vastseid (kalastajad nimetavad puruvanaks just vastseid) leidub voolava või seisva puhta külma veega ja liivase põhjaga ojades, kraavides, vaiksetes jõekäärudes, järvedes, tiikides. Need on väikesed valkjad või kollakasrohelised tõugud, kes enne liblikaks muutumist peituvad taimejäänustest, väikestest teokodadest, liivateradest jms. materjalist kõvasti kokkuliimitud tupekestes. Kleepainet tupekese ehitamiseks eritab vastne ise. Tupekese värvus on tume ja enamasti kooskõlas veekogu põhja tooniga.
Puruvana vastseid korjatakse roigastelt, vette langenud okstelt, kivide küljest või lihtsalt lahtises vees põhja pealt. Neid säilitatakse avaras, sageli vahetatava puhta veega nõus või niiskes samblas. Kestvamaks säilitamiseks võetakse plekist konservitoos ja torgatakse selle külgedesse kuni põhjani ja kaanesse naaskli või nõelaga väikesed agukesed. Nõu põhi kaetakse soosamblaga (või rohuga), asetatakse sellele puruvanad ja kaetakse samblaga. Siis lastakse nõu vette ja tõstetakse jälle üles. Vesi voolab aukudest välja, sammal ja puruvanad püsivad aga kaua niisked. Augukesed nõu külgedes on vajalikud ka õhu juurdepääsuks. Nõu olgu pealt suletud, et puruvanad välja ei pääseks. Niiskuse säilitamiseks tuleb purki aeg-ajalt (6—12 tunni järel) vette kasta või veega üle valada. Nii saab puruvanasid pikemat aega säilitada. Kalale minnes võetakse neid kaasa marlikotikeses, mida aeg-ajalt vette kastetakse. Et vastset tupest välja ajada, tõugatakse teda tupe alumisest otsast kõrrega.
Õngekonksu otsa aetakse neid peadpidi ühe- või kahekaupa ja konksu teravik peidetakse vastse kehasse.
Puruvana ja tema vastne on paljude lepiskalade püügil üks parimatest õngesöötadest. Eriti hästi võtavad puruvana näiteks linask, koger ja särg.
Kiil
Kiil on öödaks säina ja turva püüdmisel. Kiivalmikuid on halle, siniseid ja punakaspruune. Nad elutsevad veekogude kaldaaladel. Korjata saab neid varahommikuti enne päikesetõusu tarnade küljest. Lendlevaid kiile püütakse marlist käsikahvadega.
Konksu teravik torgatakse kiili kaela alt kehasse, läbistatakse kogu keha ja tuuakse teravik 2 cm kaugusele sabaotsast.
Kiil sobib eriti hästi just lendõnge söödaks.
Kiilivastne on kollakasroheline, elutseb kalda lähedal mudas, rohumätastes ja kivide all.
Vastseid leitakse kahva või rehaga kaldale tõmmatud kõntsast. Vastsel tõmmatakse konks läbi pea ja teravik viiakse kehasse. Selle söödaga püütakse säinast, turba, ahvenat jt. kalu.
Sääsevastne
Sääsevastset (ehk matõlli/motõlli) peetakse väga heaks õngesöödaks mitmesuguste kalade püüdmisel nii suvel kui ka talvel. Talvel kasutatakse teda kirptirgu söödastamiseks. See on üsna väike tumepunane lüliline ussike.
Elutseb veekogude põhjamudas, kust teda pika varre otsa kinnitatud metallvõrgust kopaga koos mudaga saab välja tõsta. Muda puistatakse pooleni vees asuva sõela põhjale ja raputatakse sõela kergelt. Muda nõrgub läbi sõela vette, sääsevastsed aga jäävad sõelale. Seejärel tõstetakse sõel veest välja. Umbes ühe minuti pärast vajutatakse sõela põhi vette. Tahenenud sääsevastsed tõusevad pinnale, kust neid siis nopitakse. Talvel tuleb jälgida, et nad ära ei külmuks.
On ka teisi lihtsaid viise matõllide hankimiseks. Väikesse marlist kotti pannakse kivi ja tükk liha või kala, lastakse kotike nööri otsas veekogu põhja ning jäetakse sinna ööpäevaks. Sääsevastseid koguneb suurel hulgal koti külge.
Kui öösel laternaga veepinda valgustada, koguneb sääsevastseid valguse peale veepinnale, kust neid saab marlikahvaga võtta. Võib ka muda ämbrisse tõsta ja ämbrit lõkke juures soojendada. Sääsevastsed ronivad muda seest pinnale, kust neid võib koguda.
Sääsevastseid saab säilitada mitmel viisil. Suvel hoitakse neid niiske riidelapi vahel jahedas kohas. Võib hoida ka karbikeses segatult tarvitatud teepaksuga, et tõugud puntrasse kokku ei jääks. Surnud tõugud ja hallitanud teelehed tuleb kõrvaldada. Võib kasutada ka niiskena hoitavat valget soosammalt. Talvel hoitakse sääsevastseid niiske villase riidetükikese kihtide vahel sobivas karbikeses. Kalastama minnes võetakse sääsevastsed kaasa puukarbis, mille kaanes on augukesed. Talvel peitke karbike jopetaskusse, vihmasaju ajal kaitske seda vee eest, päikesepaiste ajal hoidke vilus.
Õngekonksu söödastamine sääsevastsega nõuab suurt vilumust. Sääsevastseid saab kinnitada ainult kõige pisemate konksude külge. Konks varustatakse ühe või mitme tõuguga. Konksu teravik torgatakse läbi esimesest lülist pea suunas, siis ei jookse vastne tühjaks. Väikeseid sääsevastseid saab konksule kinnitada ka liimiga.
Fotol on kolm erinevat sääsevastsete konksule ajamise meetodit. Vasakult paremale: konks topeltvastsega; konks on aetud läbi kolmanda segmendi; konks on läbi aetud keskelt. Kalapüügi ajal tasub erinevaid konksuleajamise meetodeid katsetada, sest see võib võttu mõjutada.
Toakärbes
Toakärbes on hea õngesööt pinnalt õngitsemisel. Saagiks on viidikad, särjed, teivid jt. Õngekonks olgu väike ja peenike. Konksu teravik sisse viia pea poolt.
Ühepäevik
Ühepäevik on üsna õrn, väga lühiealine õhuputukas. Ta lendleb vee kohal ja hukkub vette langedes. Lepiskalad õgivad neid siis nõnda ahnelt, et õngevõtt mitmeks päevaks kaob. Lennu ajal saab ühepäevikuid püüda kerge kahvaga, isegi kaabuga. Hukkunud ühepäevikud aga ei kõlba enam järgmisel päeval õngesöödaks.
Ühepäeviku vastne
Ühepäeviku vastne elab põhjamudas, eelistades savist põhja. Vastseid hangitakse nii suvel kui ka talvel pika varre otsa kinnitatud kopa või kühvliga. Ülesvinnatud muda peenestatakse ja vastsed nopitakse purki, kus neid säilitatakse sagedasti vahetatavas vees. Mõne päeva säilivad nad ka jahedas kohas kuiva saepuru sees või niiske lapi vahel. Õngekonksu vastsega söödastades tuleb konksu teravik pea poolt sisse torgata ja saba poole juhtida. Väikesi vastseid võib mitu tükki korraga konksu otsa ajada.
Ühepäeviku ja selle vastse kinnitamine konksule
järgneb....
Algallikas: Kalastaja käsiraamat
Kalaportaal, 2013
