Ussid - selline on selgrootute, väljavenitatud kehaga ussiliste üldine nimetus, kellest enamus on kaladele meelistoiduks. Vaatamata usside erinevustele, peetakse neid kõige efektiivsemaks ja universaalsemaks söödaks kõikide kalade püüdmisel. Usse saab võrdlemisi kergesti hankida, neid on lihtne konksu otsa ajada ning nad püsivad seal hästi. Mõningaid usse võib varuda tulevikuks ja hoida isegi talveks.
Ööuss
Ööuss - see on suur maauss, pikkusega kuni 300 mm ja tavalise pliiatsi jämedune. Ööuss on pruunikas-punane, violetse varjundiga. Elutseb rammuses pinnases nagu näiteks aiamaad, väetatud põõsaalused. Peaasi, et pinnas oleks parasjagu niiske. Ussid tungivad maapinnale, kui see on soojenenud kuni 1,5 m ulatuses. Nende asukohta näitavad rohked urud maapinnases. Ta on öise elulaadiga roomaja. Oma urgudest roomab välja alles pimeduse saabudes, kui maapind on niiske ning kaste on maha langenud. Sellest on uss saanud mõningatelt kalameestelt nimeks kasteuss. Ööusse püütakse taskulambi valgel. Valgust nad ei karda, kuid samme kuuldes roomavad kiiresti oma urgudesse, mistõttu läheneda tuleb vaikselt hiilides. Siis aga haarata peast ja hoida pingul, kuni uss lõdvestub ja teda saab eemaldada urust. On täheldatud, et ööussid, mis on kogutud väga rammuselt pinnalt, on laisad, vähem liikuvad ja püsivad halvemini konksul.
Kalapüügil hoida ööusse riidest kotikeses, niiske sambla sees. Konksule aetakse neid mitut moodi ja tihti kasutatakse püügiks kahekonksulist rakendit. Ööussiga püütakse kõige enam tonkadega latikaid, angerjaid, lutse, säinaid ja suuri ahvenaid, ajades konksule suuri terveid usse või pikki ussijuppe. Kodus hoitakse ööusse puust kastis, mis on täidetud sama mullaga, kust on pärit ussid. Muld kaetakse rohupuhmastega. Ööusse toidetakse üks kord kahe-kolme päeva jooksul supi, toidujäätmete või kohupiimaga.
Valge maauss
Valge maauss on erinevate varjunditega tuhmi valget värvi ning mitte eriti pikk. Elab haritud pinnases ning jõgede, ojade, järvede või veehoidlate ääres laiuvate heinamaade mulla sees. Pikemate vihmaperioodide vahel ronivad valged maaussid hulgaliselt maapinnast välja. Neid võib leida isegi linnas, kõnnitee äärtest. Talvel võib valget maaussi kohata keldrites, kust jookseb läbi soojustrass ja on kõdunenud niiske rämps.
Kalal olles ja kodus hoitakse neid samamoodi nagu ööussegi. Valge maauss on väheliikuv ning konksul hästipüsiv. Ta sobib tavalise õnge- ja tonkapüügiks karplastele, kus konks söödastatakse terve ussiga.
Sõnnikuuss
Sõnnikuuss on väksem, punakas-kollast värvi uss. Selliseid usse võib olla ühevärvilisi ja rõngakujuliselt vahelduva välimusega, kus viimased on palju suuremad ja alati terava spetsiifilise lõhnaga. Konksu otsa torkamisel eritavad aga kollast vedelikku.
Sõnnikuussid elutsevad kolooniatena mädanenud sõnnikus (kust on pärit ka nende nimetus), prügihunnikutes, jäätmetes ja teistes kohtades, kus on mädanenud massi. Sõnnikuusse hangitakse ülesloetud kohtadest, kaevates sõnnikut või prügi vikladega, et ussid ei rebeneks. Kalal olles hoitakse neid karpides või purkides, kus on kindlasti peotäis sõnnikut või mulda, vältimaks otseste päikesekiirte langemist purgilevõi karbile. Ilma sõnniku või mullata, avatud karpidest ja purkidest roomavad ussid kiiresti minema (eriti enne vihma). Karbid peaks kinni panema, aga purgid katta näputäie heinaga, mis sulgeb avause.
Usse on üpris lihtne varuks säilitada. Nad kohanevad hästi mullaga kastis, mis on segatud sõnnikuga ja pandud varju. Söödetakse neid puljongi, puhastamata vilja ja kohupiimaga ning kui vaja, siis niisutatakse mulda. Halbadel säilitustingimustel ussid kogunevad kobarasse ja hukkuvad kiiresti. Keldris või sahvris võib usse hoida terve talv läbi, mille jaoks tugevasse kasti või väiksemat sorti vaati kallatakse mädanenud massiga või kõdunenud lehtedega hästi läbisegatud aiamaa mulda (4. osa mulla peale 1 osa mädanenud massi). Sellele segule kallatakse värskelt kaevatud ussid. Terved ussid uuristavad end sügavusse, allesjäänud visatakse minema. Usse söödetakse kaks korda nädalas värskelt riivitud kartuliga, mis on segatud piimas saiaga ning immutatud teega. Üks kord nädalas niisutatakse mulda veega.
Usside spetsiifilist lõhna võib enne kalapüüki eemaldada, paigutades nad mõneks tunniks päevalilleõli või päevalillekoogiga segatud liiva sisse.
Õhu temperatuuri tugeval kuumenemisel ussid surevad ruttu, eriti aga siis, kui nad olid enne vette kastetud. Et pikemat aega säilitada neile omast liikuvust, siis mullaga purki, kus nad asetsevad, lisatakse kuni 10 grammi immutatud teed ning segatakse see kõik. Kolme-nelja tunni pärast omandavad ussid suure liikuvuse ning säilitavad seda vähemalt ööpäevaringselt. Ergastavalt mõjub ussidele punane riivitud söögipeet, mis on segatud mullaga.
Kalapüügi ajal on soovitav aeg-ajalt üle vaadata karpides ja purkides asetsevaid usse. Need, mis pead puudutades saba ei liiguta, on mittekõlbulikud ja nad eemaldatakse.
Osavasti konksule aetud ussid on küllaltki elavad. Nii nagu pannakse konksule üksikuid usse, nii pannakse ka kobaraid. Üksikut ussi torgatakse konksu teravikuga allapoole pead ja lastakse konksul libiseda mööda keha sisemust, ilma et see läbistaks nahka. Suuremat ussi torgatakse konksu otsaga pea kohalt ja veel kahest-kolmest kohast, et ta osad ning saba moodustaksid sõlme. Kalamehed kasutavad usside konksu otsa panemiseks erinevaid mooduseid.
Piiratud usside kogusega, väiksema kala püüdmise puhul võib konksule asetada ka tükeldatud ussi, kuid suuremad kalad ei näkka sellele söödale. Neile tuleb anda terve, liikuv uss. Kõiki karplasi ja ahvenaid püütakse sõnnikuussidega tonka ja ujukõnge abil. Mõningates veekogudes võib ussipuntra peale võtta ka haug.
Lehealune
Lehealune on punane, violetse varjundiga, mitte eriti suur ussiline. Elutseb ta niisketes paikades: kõdunenud lehtede ja väikeste okste alused, veetaimede juurestikud. Lehealust võib leida ka ühe kohapeal kaualebanud kivide, laudade ning palkide alt. Korjama peab neid usse kiiresti, kuna nad pagevad ruttu endauuristatud käikudesse.
See uss on küllaltki liikuv, kuid tema nahk on habras ning rebeneb kergesti. Konksu otsas püsib lehealune halvasti. Seepärast pole ta kalameeste lemmik. Konksu otsa aetakse lehealust samamoodi nagu sõnnikuussi. Kalapüügi ajal hoitakse neid kinnises karbis, millel on õhu juurdepääsuks kaanes väikesed augud.
Lehealusega püütakse ahvenaid, väiksemaid säinaid, liivarünte, kiisku ja mõningaid karplasi. Enamuses kasutatakse õngitsemisel tavalise õnge söödana. Lehealuseid ajatakse konksu otsa üks korraga.
Rauduss
Rauduss on väga tugeva kehaehitusega ning püsib hästi konksul. Ta elab savises pinnases ja tema hankimiseks on kõige parem kasutada labidat. Pikkuseks võib rauduss saavutada kuni 150mm. Värvuselt on ta suitsjashall või roosakas. Kalal olles hoitakse raudussi linases kotikeses. Raudussidega püütakse põhjaõngega suuremaid kalu. Püüdmisel kasutatakse suurt konksu ning selle teravik tõmmatakse ussist välja.
Enne kalapüüki, mõningaid ussiliike on soovitav puhastada nendesasuvatest taimejääkidest ning mullast. Selleks peab nad asetama kaheks-kolmeks päevaks purki, mis on täidetud niiske liiva, taku või samblaga. Tänu sellele protseduurile muutuvad ussid punakamaks ja selletõttu meeldivad kaladele rohkem.
Maauss ja ööuss ronivad kuiva ilmaga väga sügavale pinnasesse. Et tagada nende kättesaadavus ka kuival ajal, tuleb nende oletatavad elupaigad katta põhu, heina või puuokstega, mis perioodiliselt kastetakse veega. Selle tulemusena muutub pinnas niiskeks ning nad ronivad pinnalähedusse. Kui tahetakse saada kätte ööusse, tuleks vahetult enne kalapüüki kastmisvette raputada natuke soola. Selle tagajärjel ronivad nad oma urgudest välja.
Veel üks nõuanne: toalillede muld tõmbab vihmausse ligi nagu magnet. Võetakse tühi "apelsinikast", millel on põhjas augud. Sinna puistatakse 10 cm potilille mulda, siis asetatakse kast murule ja kui seda mulda järjepidevalt kasta, ronivad vihmaussid maapinnast värskesse substraati.
Edu usside hankimisel!
Algallikas: ajakiri Fish
Kalaportaal, 2012
