Mille või kelle pärast hakkasid sina kalal käima?

Kunagi kui olin mingi 10 aastane umbes, olin vanaisa juures Elvas suvel. Käisin vanaisaga paar korda kalal pangodi peal. Kui ära läksin andis spinningu kaasa mulle. See aasta kevadel hakkasid sõbrad haugil käima ja otsisin ka spinna välja ja sain oma esimese haugi. Nüüd käin peaaegu iga päev kohaliku jõe ääres püüdmas.

Alguse sai sõpradest, kes kutsusid kaasa püüdma ja vaatama kuidas asjad käivad aga nüüd helistavad juba kõik minule, et kuidas käib see ja teine ja mis koht olex hea . Alustasin ise eelmine aasat vaikselt selle kalastusega pihta ja nüüd on see mõnus haigus. Minuteada pole vanaisa kalamees olnud aga Peipsi äärest oli pärit.Vend pole kalahuviline,ega ka isa ,aga minul jätkub seda kalahimu surmani, arvatavasti.

Pisik on uus ja üsna kiiresti kasvav minu puhul. Enamasti ikka sellepärast , et kui oled kuskil kontoriruumis 8-17 kuivanud siis õhtul vaikselt veekogu ääres vägagi rahustav ja lõõgastav omaette pisut landikest loopida. Viidi korra jõe äärde ja pisteti õng kätte, sealt see pisik tuligi.

RL wrote: et kui oled kuskil kontoriruumis 8-17 kuivanud

Tuttav tunne, minu kalamehekarjääri vol2 hakkas ka sellest, et peale üht eriti nõmedat kontoripäeva tekkis tahtmine kuhugi loodusse putku pista. Haarasin garaažist spinna, mis oli juba paraja tolmukorra enda peale kogunud ja läksin täiesti suvalise järve äärde lanti loopima. Olgugi, et mul puudus kala saamise suhtes igasugune optimism, juhtus nii, et tol päeval jäi landi otsa 2 kg haug. Peale seda oli sõrm antud ja nüüd proovin ikka nädalas korra kuskile veekogu äärde end sättida...

Täpselt ei mäleta aga tõenäoliselt oli see kunagi aastaid 10 tagasi saaremal kui esimestkorda elus ahvenat ja särge pajuvitsaga õngitsesin ja päevi hiljem ostsin juba spinna ,landi,siis veel ühe õnge ,ühe landi ja nii ta läks ja meeldib siiamaani, isegi siis kui ei näkka

No mina otsustasin pärast nädalavahetust otepääl, et ma ei pea seisma kõrvalt vaatajana. Mees oli ka siiani saanud peitu pugeda selle taha, et tal pole varustust. Nii siis saigi Tallinna tagasi tuldud. Ja ma otsustasin, et me hakkame kalal käima nüüd. Läksime poodi lasime esimese spinningu endale pähe määrida mingisuguste lantidega. Ja siis ostsime paari nädala jooksul veel ühe spinningu oi ja lante oleme väga palju soetada saanud, sest alguses saime neist ka korralikult lahti.

Ja nüüd mõni nädal tagasi sai ostetud üks selline tundlik spinning ka (o-10g). Et siis pm hakkasime kalal käima, sest tekkis soov.

Aga veres on mul see kalapüük nagunii. Mul isa käis kunagi koguaeg kalal. a-la 10-15 aastat tagasi olid kõrgajad. Sain tegelt maigu suhu juba väiksena.

Nüüd oli muidugi vastupidine nakatus, isa võttis oma varustuse ka välja nüüd ja hakkas jälle kalal käima. Aga tema elab osmussaarel ja merest pole ta hetkel midagi saanud.