Mille või kelle pärast hakkasid sina kalal käima?

Paljud meist on öelnud kunagi, et ei mina õnge ega spinningut kätte võta ja rääkimata sellest, et ostaks mõne kalastustarbe endale poest, kuid on läinud teisiti. Paljudest nendest (meist) on saanud kirglikud kalamehed ka naised ja seda on väga raske seletada, miks see nii on... piisab vaid sellest, kui sõber viib su kalale ja ongi kõik see on nagu krooniline haigus.
Aga miks?
Kuidas?
Kelle või millepärast?
Kas on sellele vastust?
Lihtne on öelda, et meeldib aga miks? Mis tõmbab miinuskradidega jääle?
Sombuse ja koleda ilmaga forellitama või öösel tonkatama ja hommikul vara ajab nii mõnegi mehe, naise ja ka lapse soojast voodist välja KALALE
Mis asi see siis on?
Ja vaevalt,et jalgpall on parem kui se...

Mõlemad vanaisad olid harrastuskalamehed, isa on kalamees, vanem vend on kalamees. Seega on täiesti loomulik asjade käik, et ka mina ilmast ja muudest ebameeldivustest hoolimata oma sammud ikka ja jälle veekogu juurde sean. 99.9% tõenäosusega nakkuvad sammasse haigusesse ka mu pojad

Usun, et mul on kalapüügihuvi samuti mingil määral geenides ning osalt tulnud ka huvist looduses liikuda. Kuna kalapüük on põnev tegevus ja saagi koju toomine (äkki miskine ürgne?) rahuldus, siis enam niisama matkata ei viitsigi. Landiloopimine, metsas forellitamine pakub mõnusalt äksionit ja matkatoolis õlut lürpides ussi leotamine on ideaalne puhkus, nii et ega ei oskagi rohkem ühelt hobilt soovida

Geenid. Vanaisa olevat olnud kõva ussileotaja, landiloopija. Ema vend on poisikesest peale. Eks nüit siis minu kord tegusid teha. Aga tõsisem äktsion läks lahti selle aasta aprilli keskpaigast. Sai paar korda ära käidud ja fiiling käes. Üritan ikka pea iga nädal kuhugi paika end sättida ja ommikust õhtuni istuda või ommikul ja õhtul. On nüüd midagi ka järgmisele generatsioonile edasi anda!

Esimest korda käisin kalal vanaisaga koos, tal oli see stagna aja spinna veel, oh juudas kus minul tegemist oli selle loopimise ja sõlmede lahti harutamisega. Sealt edasi sai endale ise spinna muretestud ja vist isegi paar korda proovitud ka kuskil loigu ääres. Kuskilt laadalt sai ostetud endale veel teinegi spinning ja sai suvel paar korda jõepeal käidud aga kala Nein. Peale seda jäi asi sinnpaika, ei olnud nagu aega ja ega üksi ei viitsinud kah. Aga see aasta, tuli Eufooriku poiss jutuga, et lähme kalale ja egas ma siis ära ei öelnud hüppasin kampa ja nüüd on pisik sees ja aina kasvab. Ilmselt on see adrenaliin ja kõik see emotsioon nii suur ja laksav, et ikka kisub ja kisub sinna pika rohu ja sääskede sisse tagasi.

Kalal hakkasin käima lihtsalt juhuse tahtel. Ükskord sai käidud vanaisaga kalal Rae silla juures ja sain sealt oma esimese ahvena poisi ja sellest sain siis oma pisiku kätte