Meriforell

Eile näitas ilm teatud rahunemise märke ja seadsin sammud mere poole. Kokku vaatasin kolme erinevat kohta (kolmandas kohas kohtasin veel kütte, kes olid neljandat kohta vaadanud) ja vesi oli igalpool väga sogane, kuigi teatud kohtades oli laine suhteliselt tagasihoidlik. Oleks selline ilm püsinud, oleks nüüd homme uuesti proovinud, aga aknast välja vaadates tuleb vist illusioonidest loobuda.

Huvitav on see, et netiavarustest lugesin välja, et keegi ikka oli saanud kala eilse ilmaga. Aga absoluutselt ei kujuta ette, kuidas ja kus see võimalik on.

Salvestus merikate koelmult: www.looduskalender.ee/node/11809

Võimas vaatepilt!

...oleks oma viimasest käigust tegelikult veidi pikemalt tahtnud pajatada, aga läks nagu läks...

31. kuupäeval siis oli tuul niipalju järgi andnud, et võis isegi püügile mõelda. Etteruttavalt - ega mõtlemisest suurt enamat ei õnnestunudki... Kohe varavalges (pigem isegi hämaras) oma lemmikkohta jõudsin... Vesi sama kõrge kui 2 nädalat tagasi ja sama sogane... Ropendasin pisut omaette ja sõitsin Jumindale. Seal kusjuures pole kunagi varem püüdnud, mõtlesin vähemalt kohtadega tutvuda. Käisin nii ida- kui lääneküljel. Kohti oli oi kui ilusaid... Aga vesi sama sogane. OK, veidi vähem sogane, aga ikka liig mis liig. Ehkki oma kohustuslikud viskeliigutused mõnes kohas tegin. Tunnet küll mingit ei tekkinud. Et ka kala seal kuskil võiks olla. Parim oli ühe kivikari juures. Tuul suht OK, vesi pruun. Ilus pikk vise ja kerin. Nii mõned korrad, siis läksin vaikselt vette. Ettevaatlikult, kuna põhja ju ei näinud. Ja nii ma siis kõndisin ROHU PEAL. Ehk teisisõnu - esimesed ilusad pikad visked kaldalt olid kõik üleujutatud kaldaluhal... Meri veel jupp maad eemal oli... Endalegi oli selline irw:-) üllatus. Mida sa sellisest olukorrast siis ikka loodad... Tegelikud püügikohad (selle kari juures) jäid niipalju eemale, et selle kõrge veega polnud mõtet unistatdagi sinna jõudmisest.

Ühesõnaga tiirutasin rohkem autoga ringi kui loopisin. Samas nägin mitut uut ja väääääägagi potentsiaalset püügikohta.

1. hommikul tunnistan ausalt, et ei viitsinud ennast mobiliseerida. Hiljem tulnud infi kohaselt olid mõned kalad mõnedel kodanikel ka konksu otsas käinud, aga mõõdukaid ei trehvatud. Üldiselt pidavat olema ikka selline rusikareegel: peale torme oota 3 päeva, siis tuld. Aga ilmateadet uskudes pole seda 3 päeva vist niipea kuskilt võtta... Üks torm vaibub ja juba järgmisel või äärmisel juhul ülejärgmisel päeval on uur raju kohal.

Nii et ei teagi, kuidas kujuneb. Äkki saabub veel jõeka aeg enne, kui merd võimalik uuesti katsetada. Samas, looduses sai viibitud, värsket õhku hingatud, spinnat vibutatud. Tegelikult 3 peamist asja ju olemas! Kala oleks olnud ainult see kirss tordil. Aga see ju polegi oluline???

Igatahes aapua soovib kõigile merika-, jõeka- ja suvalise kala küttidele HEAD UUT AASTAT ja KONKS SINNASAMUSESSE!!!

Üle tõesti hulga aja norm ilmaga nädalavahetus... Ja köha-nohu, mis neljapäevast saadik kummitab... Nii et istun villased sokid jalas toas ja kaanin kuuma piima meega + pipraviina. Raisk, ma ütlen. Mõni üritaja täna ikka kuskil käis? Tunneks huvi, kuidas vesi: sogane/selge ja kuidas vee kõrgus?

PS. Nobeli preemiat väärt avastus: köhaga külma õlle libistades ei taandu haigus, pigem süveneb. Et siis gurude austava seltskonnaga väike õllekaõhtu oli tegelikult viimasepeal, ja lausa nõuab mingi aeg kordamist, aga kui haiguseuss all on, siis oleks olnud targem vist sooja teed juua ))

Käidud - nichts. Vesi täna ikka veel natuke sogane, laine puudus, vesi alla läinud. Usun, et kusagi põhjarannikul on juba selget vett, mina neid kohti ülesse ei leidnud.