Lugu algaja õnnest.
Siiamaani Pärnumaa jõgedel ainult ahvenat, haugi ja turba kiusanud. Elukohavahetusega Harjumaal ning niivõrd ilusa ilmaga sai natukene internetis foorumeid tuulatud, kaarti piilutud ja sammud Vasalemma seatud mida küll igalpool kirutud, et kala ei ole, aga tundus kõige lähem voolava veega koht olema.
Silla juures paar vanameest ussi solgutas, ülavoolu veel jää peal. 100 meetrit edasi ja paistis et vaba vesi jälle.
Enda arust läksin ahvenat kummilandiga püüdma. Varustus väga peen - 0.14 fluoro lips meetrike ja rullil nanofiil. Kahest pisikesest kummilandist ilma, sammusin natukene edasi ja veidi kiirema koha peal jäi paar lupsutamist kõrva. Jigipea külge seotud ja punane dropshottimise kummilutt otsa mida enne veel proovinud ei olnud ja tahtsin lihtsalt näha mis vees teeb. Kolmas heide endast allavoolu ja midagi suurt otsas, ritv lookas ja sidur kärisemas. Natukene sidurit peale ja siis hakkas trall pihta. Tunne nagu oleks kobras otsas, rahulikud sikutamised, mitte mingit värelust. Palvetasin et lips ja sõlmed peaksid, korra näitas keset veekeerist kala külje ära ja tundus et on täpiline, ise juba ähmi täis ja veri vemmeldamas ei olnud ikka veel kindel. Tuli päris kaldaäärse jääserva juurde ära ja näitas nägu, võttis ahhetama. Pole kahva, ei tea kui sügav on. Pohhui, jalgupidi jääst läbi, kala pea kannatas natukene kõrgemale tõsta ja sain jigipeast näppudega kinni, kala sellesama jää peale. Libises muidugi tagasi puruks tallutud jäätükkide vahele vette tagasi kusjärel rabasin sabast kinni ja sain kala kindla maa peale
Polnud ei kahva, mõõdulinti ega kaalu. Elu esimene ja läks pärast pildistamist tagasi. Pool tundi istusin puunoti peal, jõin kohvi ja tulin tulema.
Arvan et oli meriforell, aga eks targemad teavad äkki paremini.