Mõtlesin eile, et lähen teen peale tööd kiire sutsaka jõe ääres (suveks maale kolinuna jääb olenevalt marsruudist mitu sobivat jõge-nire kenasti "teele peale"
).
Alustasin allavoolu marssimist, ca poolel distantsil tegin prooviks uue landiga 1 viske. Niipea kui lant vette maandus, lendas kalda alt mürsk, pani landile litaka ja kadus. Sel hetkel tundus, et tegemist oli kõikide eesti jõeforellide emaga, kes kaalub vähemalt 3 kilo
- kiired järgmised visked tulemust ei toonud - otsustasin, et marsin edasi ja võtan ta tagasiteel, tunni-paari pärast ära
helistasin koju naisele, raporteerisin, et enne pimedat mind nüüd ilmselgetel põhjustel oodata ei ole, sain kinnituse, et ta ootab sünnitusega vähemalt minu tagasitulekuni ja lasin kand ja varvas sihtpunkti.
mis sealt järgnes, on minu vähese forellipüügikogemuse juures ainulaadne - praktiliselt igal viskel käis togimine, iga 5-6 vise oli keegi otsas ja iga ca 10 vise tuli mõni otsast lahti võtta. ja nii järjest ja järjest ja järjest. valdav enamus muidugi erinevas kasvuastmes väiksed, aga sekka tuli lõppskoorina 4 kindlalt mõõdus tegelast + veel paar-kolm siukest piiripealset kätte. Tavaline asi oli, et igast august paar väikest ja 1-2 suuremat (üks augu alumisest, teine ülemisest otsast).
püüdsin enamuse aega Jeekimi leechiga, algul pruuni, hiljem halliga. vahet polnud
vahepeal kuulsin maanteelt kiirabi sireenide huilgamist, siis võttis korraks kõhu külmaks, kontrollisin kiirelt et äkki telefon vett saand ja naine nüüd kodus ootab kiirabi, et sünnitama sõita, aga telefon oli korras ja etteruttavalt võib öelda, et naine oli ka õhtul koju jõudes ühes tükis
aga kui siis tagasiteel jõge mööda SELLE auguni, hiilisin ja roomasin ja ragistasin pilliroos, aga sain lõpuks ridvanina pilliroost välja, tegin viske TÄPSELT õigesse kohta ja......kannigi
siis tegin veel umbes 500 viset sinnakanti, ei midagi. Panin otsa väikse voobleri, täpselt sinnasamma õigesse kohta ja voila, esimese viskega käis togimas. krt. veel 500 viset voobleriga, 1 kord käidi veel vaatamas ja kõik. Viimasena panin otsa mulle ennegi head õnne toonud üleni musta mepps 3, vise jälle täpselt õigesse kohta (täpsuse osas - need kevadised enamvähem tühjad käigud on ilmselt piisavalt praktikat andnud, nüüd ikka enamus viskeid maandub jões
) ja....tonks-tonks-litaki. ja sõit läks lahti.
arvestades et olin meetrike-paar allpool sisekurvi, kohe üle nire ulatava oksarisu risu ees, üks jalg põlvini ja teine poolde säärde mudas, ja kahva ei viitsi enam kaasas kanda, siis tegemist ja napikaid jagus. Aga kätte ma ta sain. Ütleme nii, et 3st kilost jäi ilmselt mõnevõrra puudu (või siis oli sealsamas augus veel mõni, suurem) aga ca 42-43cm pikkust, väga heas toitumuses tegelane. Adrekat pakkus piisavalt
(pikkusi ja kaale ei kirjuta kuna ei tea - sest see suurim oli ainus mida ridva järgi enam-vähem mõõtsin ja kõik ujuvad edasi. pilte kah ei raatsi teha kui üksi olen, et saaks kalad kiiremini tagasi. niiet, kes ei usu, siin on teile kahtlemisematerjali
).
Sealtsamast sisekurvi tagant käis veel teine mõõdukala tundega (aga väiksem) tegelane natukeseks otsas.
Peale veest välja ronimist korjasin naisele kimbu põllulilli (nii, igaks-juhuks
)
Oli meeleolukas õhtupoolik (ca 17:30-22:15 vees)