Jõekas, merikas, lõhe, vikker - punased luubi all.

Minu viimane postitus sai nüüd pikk ja sisaldas ka natuke tundlikumat infot aga jutu point, kui veel keegi aru ei saanud, on selles, et kas me ikka niiväga vajame miskeid klubisid? On meile vaja niiväga muutuseid praegusesse süsteemi?
Täna on täiesti normaalne süsteem piletiostmisel. Põhimõtteliselt poolel teel kalale saad autos osta omale telefoniga loa. See mees, kes harvem käib, võtab päevase loa, see kes mõtleb tõsisemalt käia, võtab aastase.
Täna on meil on täiesti normaalsed kalarikkad jõed, kust igal püügikorral on võimalik saada kotikala ja hea õnne korral ka tõeline koll. Mida on ühele harrastajale veel vaja? Vaevalt, et keegi väga naudiks 50ne mõõdukala tagasilaskmist - see muutuks ju igavaks!
Kudepaiku on viimase 10 aasta jooksul loodud ka klubideta. Paise on suudetud avada klubideta. Ma küll pole kursis aga tõenäoliselt on olnud ka aktiviste, kes on maimu kuhugi vaikselt asustanud ja seda jälle klubita. Mis on siis see, mis pole klubita võimalik? OK, suhtlemine riigiga aga ma küsiks, et mida meil selle riigiga niiväga suhelda vaja on, kui meil on täiesti normaalne ja toimiv süsteem?

Täna on meil on täiesti normaalsed kalarikkad jõed...
Kas paarkümmend või kõik enamast kui sada?

Minu mõte oli selles, et need paar väikest organisatsiooni, mis olnud, oleks võinud suuremad olla.

Mis puutub sellesse, et kas meil oleks vaja mingit organisatsioon, siis demagoogiliselt, kui oleks hea organisatsioon, siis ju võiks olla:)

Ma ei usu käskudesse, keeldudesse ilma kontrolli, õige mentaliteedita. Ma ei poolda piiranguid piirangute pärast ja arvagi, et midagi muutma peaks- s.t. keelde. Ei, keelde ja piiranguid pole vaja. Karjuv vajadus on tõhusa kontrolli, kalastajate vb isegi mõttemustrite muutmise ja ka järelkasvu eest hoolitsemisele. On palju jõgesid, mis vajaks hoolitsust ja abi. Tervikuna ei ole midagi lahti.

Olen sellest Järva klubi ajast väga palju jutte kuulnud, aga Koerust pärit mehena tean, et jõgedel ja Väinjärvel oli kord majas. Ma mäletan, et Väinjärvel oli pea alati keegi klubist kohal ja meil poisikestel ei lubatud isegi klubi hallatavale paadisillale minna. Mul enda tädimees kuulus sellesse organisatsiooni ja ta on ikka rääkinud lugusid sellest ajast ja kaladest, mida püüti Järva jõgedest. Eks kontroll ja majandamine mõjus jõgedele kindlasti hästi, samas enamusele väikestest jõgedest on minu arvamusel saatuslikuks saanud 1980. aastate maaparandus. Ennem 1980. a. moodustasid kuivendatud sooalad kokku ca. 10000 ha ja sellele järgneva kümnekonna aastaga melioreeriti üle 130000 ha. 1987. aastaks oli kuivendatud 180000 ha soomullaga/turbaga kaetud alasid ja 238000 ha soostunud või põllumajanduse jaoks liigniiskeid alasid( Ilomets, Kallas, 1995). Ma usun, et see oli üks olulisi faktoreid, mille tõttu paljude jõgede lõheliste varud kannatada said.

Andres1984 wrote: Ma mäletan, et Väinjärvel oli pea alati keegi klubist kohal ja meil poisikestel ei lubatud isegi klubi hallatavale paadisillale minna.

No hakkab tulema. Ma ei tea (ei elanud sel ajal), aga kardan, et tollal oli neid "ei lubatud" olukordi päris palju. Ei tahaks küll, et selliseid keelde kusagil rakendataks, meil on ju ikkagi vaba maa ja loodus on meie kõigi oma. Kindlasti ei ole vaja olukorda, kus keegi saab kedagi keelata kuskil veekogu juures aega veetmast või siis kala püüdmast (eriti kui püük on seaduslik ja toimub avalikul veekogul). Nagu juba eelnevalt mainiti, siis praegune kalastusloa ostmise süsteem on imelihtne ja selle keerulisemaks muutmine oleks küll jabur. No oleks ju tobe olukord, kus kaotame praegusel kujul kalastuskaardi ning peame hakkama ostma eraldi lube mingitele x veekogudele, mida haldavad siis mingid klubid.

Üldiselt arvan mina, et tonti nähakse seal kus seda ei ole (ehk siis selles, et kalamehed püüavad jõed kuivaks). Ma ei tea, lööge või risti, aga minu arust meil küll jõgedes jõeforelli seis nii kriitiline ei ole, et klubid või lihtsalt mingi seltskond peaks hakkama x veekogusid haldama. Keeluaeg on hoopis teine asi ja kui sellel perioodil entusiastid looduses jalutavad ning jõel nö silma peal hoiavad, siis see on ainult tänuväärt tegevus. Saan tuua näite elust enesest, oli vist 2013 või 14 a. Hakkasin mina alumisest sillast mõisa poole püüdma, kui näen, et tagant tulevad 2 inspektorit (naisterahvad muuseas). Okei tere, väga tore näha, et ikka lube kontrollite ja asjaga tegelete (oli siiralt hea meel). Olles minu püügi seaduslikuks tunnistanud, liikusid need samad inspektorid mööda jõge edasi ja hakkasid tonkasid otsima. Miks ma seda räägin? Aga sel lihtsal põhjusel, et ma ei tahaks elusees, et mingid klubi entusiastid sama moodi jõgede ääres tuiaksid ja tonkasid otsiksid või lihtsalt kalamehi kontrolliksid.

Ka minu meelest tuleks kogu seda pulli alustada RMK-st. Ma ei ole mingi puukallistaja ja olen nõus, et kui mets on valmis, siis tuleb maha võtta. Küll aga saab metsa majandada ka nii, et win-win situatsioon on mõlemapoolne.

Esiteks, tuleks minu hinnangul tõsta kalamehe teadlikkust. Tuleb saavutada olukord, kus kalamees on vastutustundlik ja austab loodust ning ei ole Napoleonile sarnase mõtteviisiga, et peale mind tulgu või veeuputus. Arvan, et väga palju on kinni kalamehe suhtumises. No näiteks kui ikka püüdja ostab kalastuskaardi teadlikult, teades et see raha läheb jõeforelli hüvanguks, siis on see juba samm edasi. Sellisel juhul muidugi peaks ka raha õigesse kohta päriselt minema.
Teiseks, tuleb jõuda sinna, kus metsa majandamine on sellisel tasemel, et ei keerataks pekki jõgesid ega jõeforelli elupaikasid tervikuna.

Pika jutu kokkuvõte on tegelikult lihtne. Mina arvan, et enne kui hakkame mingeid x veekogusid ülereguleerima või täiendavalt haldama, siis tuleks tõsta kalamehe teadlikkust ning suunata täiendavaid ressursse jõeforelli elukeskkonna parendamiseks (no näiteks hooldada olemasolevaid ja luua täiendavaid koelmuid ning kuivenduskraavide jõgedesse juhtimise asemel hoopis settetiike). Jällegi, jõgedes on väikest kala suhteliselt palju, mis justkui näitab, et kude toimib.

Samas kui olukord on tõesti nii trööstitu, siis äkki viskame spinningud nurka ja hakkame kõik disc-golfi mängima?

Kahjuks väikeste nägemine on suht subjektiivne.Ikka koetakse,juba ühe kala poolt tuhandeid marjateri ,aga palju neist mõõtu jõuab kasvada on suht väike protsent.See eespool kirjeldatud sündmuste lõik on ikka väga hõredaks jäänud võrreldes mõningate aastate tagusega.