Kriban ka paar sõna. Statistikat kordade ja kilomeetrite jm arvestuses endiselt ei pea. Kord-paar nädalas olen üritanud ikka käia, kuigi suvine-sügisene sõduri baaskursus võttis mõnedki magusad nädalavahetused endale.
Meriforellist pole kahjuks midagi väga rääkida. Erinevalt 2014 saadud kümnest+ kalast ei õnnestunud 2015 ühtegi mõõdukala tabada. Kevad täiesti kontaktivaba. Oktoobri lõpus sattusin parvele ja õnnestus tunnetada kolme järjestikust rabamist ning saltoga minekut. Detsembris sain ühe alamõõdulise lõpuks ka kaldale oma jonnakuse ja järjepidevuse krooniks... Ja seda kõike kümnete ja kümnete käikude peale.
Kevadine-suvine-sügisene täpikujaht pakkus õnneks rohkem. Avastasin üksi ja mitmeid kordi ka koos mõne sõbraga käies uusi lõike ja jõgesid. Hakkasin nägema ja tunnetama veekogusi paremini. Nii mitmeidki kolle õnnestus vähemalt näha. Sain lõpuks ka ülekilose täpilise kotti. Uue liigina tabasin paari harjust. Emotsioone jagus igasse retke.
Kõige olulisem vahest enda jaoks - hakkasin nuusutama lendõngemaailma. Eelloona: paar-kolm aastat tagasi lestapüügil sattusin mitu korda juhuslikult kokku ühe mehega, kellega vesteldes tuli välja meie ühine forellihuvi. Tema on lennukapüüki harrastanud juba üle paarikümne aasta ning lisaks putukatele ning pambusest ritvadele endale ka rullid ise meisterdanud (sic!). Igaljuhul läks kuidagi nii, et kutsusin ennast temaga kaasa kotitassijaks aga lihtsalt kaasasjõlkumise asemel pisteti mulle töövalmis varustus kätte, näidati elementaarseid heiteid-võtteid ning sain ka oma esimesed pisikesed kalad. Pean tunnistama, et esimese võtu ajal (lisaks peaaegu püksitegemisele) pillasin varustuse vette, teise ajal tõmbasin kala hooga üle õla kaldale ja alles kolmandal korral sain protsessi nautida enam-vähem nii nagu peab. Nii vahetu ja teistmoodi oli see võrreldes spinninguga. Siin üks pilt kalast, kel jäi küll sent paar mõõdust puudu:
Siinkohal ongi hea 2016 eesmärk seada - lendõngega mõõdus jõeforell tabada. Pisik on aga sees ja putukate kallal nokitsemine on ka tore tegevus mu meelest. Tegin suvel ka mitmeid haugilante lennukale, kuid aega nendega püüda kahjuks polnud väga. Korra puhkuse ajal Hiiumaal käies proovisin paar tundi, kuid kala selle ajaga otsa ei saanud.
Spinningut ma uuel aastal nurka visata ei kavatse, kuid kahtlemata väheneb tema osakaal. Eriti ühepäevikute ajal muidugi. Pinnalt rabamise fiiling on ikka võrratu. Kogu püük ja strateegia lennukaga on põhimõtteliselt teistsugune. Eelkõige luure ja vaatlus. Kui oled veendunud kala kohalolekus, siis alles üritad oma peibutise õigesse kohta saata.
Edu teistele kotkastele!