Kalastusaasta 2015. Vaatame tagasi

Head uut aastat! Kuniks kalailm paraneb, võiks vana asja meenutada.
Eelmise aasta jutud on siin:
www.kalaportaal.ee/foorum/kalapuuk/3381-...-2014-vaatame-tagasi

Avasin teema, kuna eelmistel aastatel on sellised meenutused pakkunud huvitavat lugemist. Tuleb nüüd ilmselt ka ots lahti teha, ehkki mul eelmisest aastast väga palju pajatada pole. Hea meelega oleks rohkem kalal käinud ja neil kordadel, kui kalale jõudsin, oleks võinud (rohkem või suurema) kala saada. Viimase kolme aasta peale tagasi vaadates tundub, et mu koduümbruse väikestes jõgedes ja paisjärves on kala järjest vähemaks jäänud, nii forelli kui ka haugi. Õnneks sain mõne haugi landiga kätte veel enne jõulu, jätkus pannile ja ahju. Hooajaks valmistudes soetasin hulga toredaid jerklante ja paar multirulli, aga täit mõnu neist tunda ei saanudki. Forellidest kirjutasin juba lühidalt jõeforelliteemas. Plaanis oli õppida tundma meriforellipüüki, aga selleks aega ei jätkunud. Suvel sai korra käidud pojaga Hiiumaal, aga seal jäime nupuks.

Kõigele vaatamata pakkus läinud aasta kaks suuremat kalapüügiga seonduvat elamust, kuigi minu roll oli mõlema juures pigem passiivne. Esimesele võiks panna pealkirja „Kohapüük Pärnu lahel ehk emaga kalalˮ. Emal on Pärnus nõbu, elupõline kõva kalamees. Olin juba ammu teinud vihjeid, et mul on kohapüük proovimata. Augustis tuli lõpuks telefonikõne, et nüüd on minek. Otsisin oma varustuse hulgast sovivad ridvad-rullid ja landid välja, ema püüdis sugulase vana kooli riistadega ‒ teleskoopridvad, Nevskaja rullid ja kummivõdikud. Mina sain üsna varsti esimesena käe valgeks, paraku alamõõdulisega. Siis hakkas ema kala saama, sekka suuremaid, kellest küll mitu end enne paati lahti rapsisid. Mul ainult väikesed. Proovisin ka suuremaid lante, isegi 18-sentimeetrist Karikkot, aga sedagi võtsid vaid alamõõdulised. Lõpuks oli emal paadis neli korralikku koha, minul null. Nojah, muidu oli väga tore päev...

Teine elamus kannab pealkirja „Vee pealˮ. See on Olavi Ruitlase raamat. Vähemalt sama hea kui kalapüük ise. Kes veel lugenud pole, võtku kätte, soovitan soojalt.

Tuleb tunnistada, et eelmise aasta kohta pole pikalt pajatada. Kevadel sai natuke rohkem kalal käidud ja põhiliselt merikat proovitud. Kontakte oli pea iga kord ja midagi sai ka koju viidud.

Suvel sain elu parima saagi - sündis väike tütreke ja peale seda asendasin kalapüügi mähkmete vahetamisega

Sügisel ravisin kalapüügikirge Soomes, ehk 3 täispäeva nonstop püüki. Proovin iga aasta mõne uue püügiviisiga tutvust teha, näiteks 2015 aastal tegin põgusat tutvust mikrojigitamisega ja püüdsin haugi kahlates (senini olin teinud seda vaid paadist või kaldalt).

Edu uuel hooajal!

Ma pole elus nii vähe kalal käinud kui 2015. aastal ja põhjuseid selleks on kaks. Nimelt ma sain aasta alguses kaksikute isaks ja lisaks sellele kolisin ma elama Rakvere lähistele, ning uue pesa ehitus, pluss laste kanseldamine röövisid kogu mu vaba aja. Kevadel sai mõned korrad särje rallil osaletud ja nii mõnedki kilod neid punasilmseid kaunitare koju veetud. Latikale-linaskile ma see aasta ei jõudnudki. Samuti jäi ära suvine ahvenate tagaajamine pöörlevate lantide ja jigidega(mis on mu üks lemmikumaid püügiviise üldse).See eest avastasin ma enda jaoks Lääne-Virumaa forelli jõgesid. Eelnevalt olen lugenud erinevate foorumi veergudelt, et Virumaal pidi punasega kehvasti olema, kuid mina väidaks vastupidist. Olen pärit kuulsate Järva forellinirede lähistelt ja võin kinnitada, et neist on raskem kala kätte saada, või on seda siis seal lihtsalt vähem. Samas see, et ma iga kord uutel kohtadel kala sain, võib olla ka algaja õnn. Kuidagi kujunes nii, et need vähesed korrad( 10-kond korda üldse kokku), mil uutele ja enda jaoks täiesti võõrastele niredele jõudsin, ei toonud ma ühtegi kala koju. Tuleb nentida, et mõõdu kalu ma sain ja oleks võinud vabalt mõned isendid, kellest suurimad olid kindlalt kilo kanti, koju tuua, kuid kala vabastamine on omamoodi hea tunne. Parimal püügikorral tabasin 3-4 tunni jooksul üle 20 jõeforelli, kes enamuses olid muidugi alamõõdulised. Kuna mul oli väga vähe aega kalastamiseks, siis valmistusin alati põhjalikumalt ette ja uurisin eelnevalt kaarte ja aerofotosid, ning alles seejärel suundusin püügile. Tänu sellele foorumile oli suur huvi minna ka meriforelli püüdma, kuid kahjuks jäi see tegevus mul sel aastal veel proovimatta. Jõudsin küll perega Põhjarannikule uitama ja perspektiivsetesse püügikohtadesse, mille eelnevalt olin valmis luuranud, kuid püüdma ma ei jõudnudki. Uuel aastal proovin meelistegevuseks rohkem aega leida ja juba sellel nädalavahetusel lähen ühele salajasele metsajärvele suuri ahvenapätse tirgutama. Edu kõigile kalavetel!

On aeg teha enda tagasivaade möödunud aastale. 2014 aasta lõpus sai kirja pandud 2015 a eesmärke ja tagant järgi on päris tore lugeda, kuidas nendega siis läks.

2015 aasta eesmärgid olid jõeforelli puhul:
*Rohkem erinevaid jõgesid avastada
*Liitsiga püüdmine
*1kg klubisse jõudmine

Jõeforelli retkedel sai tõesti uusi ja huvitavaid jõgesid/niresid avastada - tervelt 10-l uuel erineval jõel käsisn üle Eesti. Kaugeim oli Võrumaal. Avastamisrõõmu oli kuhjaga, kilomeetreid ei hakka rahasse ümber arvutamagi

Jaanuaris ja veebruaris sai ports liitsi-tuuste seotud. Sain selle peibutise ka kenasti mängima, kuid arenguruumi erinevate okste ja rontide vältimise osas vees on veel kuhjaga. Sellest tulenevalt oli liitside kadu ka korralik, kuid põhiline püügivahend ta mul päris iga kord ka ei olnud. Sven/Aapua üllatas aasta keskel oma pööraste pöörlevate mudelitega ning neidki kasutasin kõvasti.

Kiloklubi uks jäi veel suletuks, kui paaril korral pidin õnnele alla vanduma ja korralik kala kas rabas mööda või pääses otsast. Oma seotud liitsiga õnnestus tabada selline 1,5kg haug, aga forellide arvestusse see ei lähe.

2015 aasta eesmärgid merikapüügil:

*Uus ritv soetada

Kevadel soetasin Daiwa 3m merikakaika Daiwa Seatrout. Nimi oli muidugi uhke aga sellest on vähe, et kala saada. Kevadel jäigi kott tühjaks. Aasta teine poolt tõi rohkem emotsioone ja selle ridvaga esimese kotikala. Kui eesmärke nii vähe sai kirja pandud, siis sarnaselt jõekapüügiga käisin paljudes uutes kohtades merd vahtu peksmas. Avastasin nii mõnegi uue lemmikpaiga ja madala veetasemega said mõned kohad ka kaardistatud kuhu kindlasti tagasi.

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Nagu keegi tark mees on kunagi öelnud:"Et saada, peab andma ka tagasi!"

Nii sain ühel kõledal sügisesel päeval Sveni käest kirja, et kas tahad lõheliste kuderahu valvamisega ühineda. Lõhevalve eesmärk oli lasta lõhelistel rahulikult kudeda ja värdjatest röövpüüdjad (ahingumehed, võrgumehed ja elektrikud) sellel ajal jõest eemal hoida. Merikapüük jäi selleks ajaks tahaplaanile ja nii saigi mitmeid kordi nädala sees ja nädala vahetustel käidud valves. See oli suurepärane ettevõtmine. Ma olen ainult National Geografiku kanalist näinud saateid lõhelistest, kes mööda jõge üles rühivad, et panna alus uuele populatsioonile. Seda emotsiooni ei saa sõnadesse panna, kui näed oma enda silmaga oma enda riigis vaatepilti, kus sajad lõhelised ülesvoolu rühivad ja vahepeal sügavamates aukudes puhkavad, et siis jälle edasi minna.

Lõhevalve töötas suurepäraselt ning koos Keskkonnainspektsiooniga sai ühel suurel jõel kuderahu tagatud. Algselt planeeritud nädalasest ettevõtmisest kujunes 3 nädalane 24h mehitatud valve ja patrullimine. Sain KL Rapla maleva võitleja Villu käest termo seadme FLIR, mis oluliselt tegi pimedas patrullimist lihtsamaks. Tänud Villule selle eest! Valvekordadel sain tuttavaks enda jaoks uute ja toredate inimestega EKS-ist (Eesti Kalastajate Selts) ning üllatus oli suur, et paljud merika-ässad olid samuti aktsiooniga ühinenud. Polnud gurusid varem silmast silma näinud, vaid foorumist lugenud ühe või teise mehe postitusi. Tõeline au!

Kindlasti võtan 2016 aasta sügisel samuti sellest valvest osa ja head sõbrad - kes tahab sellega liituda, siis andke julgesti teada!

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Novemberi lõpp ja detsember käisin mitmel korral merikat püüdmas, kuid suur kala pääses oma teed ja need mille kaldale sain osutusid alamõõdulisteks. Detsembris juhtus ka see ulme püügipäev, kui esimest korda sattusin merika parvele peale. See on tõeliselt kaif tunne, kui iga viskega on kalaga kontakt. Tookord sain konksu otsa 6 kala, kellest 2 kaldale (45 ja 48). Ülejäänud said plehkat. Neist üks oli vaid selline kena purakas, kellest tõeliselt kahju. Kogu action toimus 30 min jooksul. Adreka üledoos oli olemas!

Kevadel toimunud lendõnge koolitus oli ikkagi oma jälje jätnud ja nii juhtuski, et sügisel peale jõeka hooaega ostsin endale Vision Atomi #5. Jõuluvana tõi putukate sidumispingi ja materjal koos konksudega kah olemas, et uuele maailmale vastu minna. Ma ei julge hetkel lubada, et terve hooaja ainult lennukaga püüan sest spinnaga on ka ikkagi omad võlud


Eesmärgid 2016

Lendõngega käsi valgeks saada
Oma seotud lennuka putukaga kala koju tuua
Veel uusi rekti teha loodusesse, kus varem pole käinud
See sammune ühekiloklubi liikmeks saamine
Merikapüügil duubel teha (alamõõdulised ei lähe arvesse)
Vähemalt üks mõõdus merekala tagasi lasta (C&R)

minugakalale.blogspot.com.ee/

Timo jutt tõi mullegi meelde, et inimene teeb küll plaane, aga jumal juhatab. Ostsin ka kevadel lendõnge, lugesin ja uurisin asja ning ootasin ühepäevikuaega. Jõe äärde sain sellega siiski alles keset suurt suve. Esimest ja viimast korda. Kõva kalamees K näitas mulle ühe truubi ääres õigeid liigutusi, mida tema oli kunagi ammu õppinud Petteri Surakka käest. Tasapisi hakkas asi sujuma, ja nii ma siis teele läksin. Koht oli algajale liiga keeruline, vaba vett ja viskeruumi vähe, hea et keegi võõras mu akrobaatikat ja pusimist ei näinud. Mõne aja pärast hakkasin huvi tundma, miks K-st mingit märki pole, minust ta sinna truubi juurde maha jäi. Telefon ei vastanud. Läksin siis tagasi - ja ennäe! - K harutas oma õngenööri. Oli selle nii sassi visanud, et püügist enam asja ei saanudki. Sõitsime teise kohta ja võtsime spinningud...

Teine mälestus veel. Tegin oma esimese suitsuahju - vanast puupliidi praeahjust, roostes raudvoodist ja kahest plekist sahtlist. Restid ostsin ehitispoest, keevitada aitas naabrimees. Mis edasi sai, selgub juuresolevalt pildilt: