Haug. Läinud aastavahetuse ilmad olid tavatult soojad, nii et kohaliku paisjärve ääres sai aasta esimestel päevadel lanti loopida. Paisjärv oli paar aastat tagasi läbinud uuenduskuuri ja pärast seda „puhanudˮ, mistõttu haug haaras lanti aplalt ja puudust neist polnud. Iseäranis hästi töötas kollane-must omatehtud voobler, mille eeskujuna võis aimata Abu Hi-Lo’d, mida poisikesena imetlesin, või ‒ nagu ma nüüd tean ‒ vana Heddonit. Kui jää lõpuks järve kattis, polnud uus forellihooaeg enam kaugel. Aga sellest hiljem, enne mõni meenutus haugipüügist. 11. mai hommikul olin varakult paisjärve ääres, aga „laulupiduˮ muidugi juba käis. Esimene võtt ei lasknud kaua oodata ja uue DAMi ahvenavärvides pleki otsas oli kena mõõdus haug. Lasin ta tagasi, mõeldes järgmiste ja suuremate peale, ning vahetasin lanti, et katsetada talve jooksul kasvanud landivaru. Möödus tund, teine, vahetasin lante edasi-tagasi, aga ei midagi. Lõpuks enne lõunat, kui järvekesele oli peaaegu ring peale tehtud, sain kaks haugi kotti, mingi nimetu sini-roosa plekiga. Need olid ka viimased haugid, mis ma sel aastal paisjärvest koju tõin. Otsa neid ikka hakkas, aga enamasti sihukesed poolekilosed kollid. Sügise poole oli suur sündmus, kui sellinegi otsa hakkas. Siis kuulsin jutte, kuidas mõni unna- ja elussöödamees on talvest saati üle saja haugi välja püüdnud. Tublid kalamehed, ‒ aga selle järvekese võib nüüd haugipüügikohtade seast maha kustutada. Õnneks sain mujal lusti. Kõigepealt Õisu järvel, kus proovisin oma 20 aastat seisnud vene kummipaati. Haugid olid heinte ja kupulehtede vahel, ründasid Rapala Minnow Spoon’i nagu sõgedad, enamasti küll mööda, aga närvikõdi oli palju ja paar tükki sain pannile ka. Augustis sattusin Läänemaale, oma poisipõlve haugiparadiisi. Aastaid oli seal kalaga kehvasti, aga seekord igav ei hakanud: mitu kena kala sain vöö külge lõa otsa, väiksemaid sai tagasi lastud, ja kahju polnud neistki, kes end lahti rapsisid. Hästi töötasid plekklandid, kui neile rohuvabad konksud külge panin, vooblerid kippusid „hernesseˮ kinni jääma, aga just herneste vahel haugid passisid. Kala tõid ka slaiderid, kõige suurem haug jäi Buster Jerki „räpase särjeˮ otsa. See koll rabas teisel hommikul, sööstis jõuliselt edasi-tagasi, nii et päris käeulatusse ma teda ei saanudki, lõpuks andsin korraks liiga hooletult järele, haug viskas salto ning kadus. Õhtuks ajas tuul vee sogaseks ja haugid panid suu lukku. Aga sellegipoolest jätkus kala nii potti kui ka pannile, ühest haugist tegin prooviks äkist, ja seegi maitses hästi.
Jõeforell. Proovisin esimest korda talvist püüki ja avastasin selle võlusid. Jõgi on teistsugune, maastik teistsugune, ilm ja valgus teistsugused, pole sääski ja kärbseid ning võsa on kergemini läbitav. Suurepärane aeg matkamiseks ja uute püügikohtade tundmaõppimiseks. Koju kaasa võtsin talvel vaid kaks forelli, ei ole see kudejärgne kala suurem asi hõrgutis. Ühes paigas, mis suvel kasvab paksult rohtu täis, leidsin kena forellikoloonia, teiste hulgas oli seal näha ka mitut kilo-kahe vahel kala. Sokutasin neile nina alla voobleri, kerisin landi üle parve, proovisin teisi peibutisi, aga ei midagi. Forellid lebasid jõepõhjas ja ... panid tuima. Ühe talvise forelli sain jigipeale kinnitatud musta saapapaelast tuustiga ja sellest algasid mu katsetused omatehtud peibutistega. Hiire moodi sabaga karvatuust, konksule seotud ja raskustinaga varustatud liitsid, sulekraega pisikesed sirpsabad, pärlitest ussikesed, toruliitsid, millele saab sobiva konksu taha siduda, ja siis lemmikleiutis ‒ nublakas. See on puupärlist kehaga „sitikasˮ, mille saab tinaraskusega timmida kas aeglasemalt või kiiremalt uppuvaks. Kolmiku külge seotud suletuust teeb nublaka veel ahvatlevamaks, üheharulist konksu kasutades saab aga lisada väikese sirpsaba. Mängitan neid nagu liitse ja forellid ei jää ükskõikseks. Ühe sellisega sai mu sõber elu esimesel spinningupüügil L40 cm forelli. Algaja õnn? Oma suurima forelli püüdsin 8. mail tibukollase liitsiga madalast ja kitsast nirest: isane, L54 cm, 1670 g. Tunnistan ausalt, et selle kala pakutud emotsioon vabastas mind algaja forelliküti pingest ja üleliigsest entusiasmist. Edaspidi võisin keskenduda protsessi, looduse ja üksiolemise nautimisele ning uutele katsetustele seni proovimata peibutistega. Omatehtud vidinate kõrval toimisid hästi Salmo väike särjevärvides slaider ja Lil’Bug, kala sain ka pisikese silikoonist vähiga, proovisin veel väikest kummikonna ja ujutasin raskuskorgiga putukat, aga nendega jäin nulli peale. Pöörlevad said vette harva. Avastamisrõõmu oli palju, aga juba kripeldab senikäimata kohti proovima ja uusi peibutisi katsetama. Rohutirtsu ja kreveti moodi vooblerid, võldase moodi liitsid, „spagetidˮ ja mesilasevastset jäljendavad võdikud ootavad. Jõuluvana tõi ka putukasidumise varustuse.
Meriforell. Ilmselt seesama maikuine L54 tuntud forellijõe ülemjooksult, nii vähemalt arvasid targad „teisest foorumistˮ. Merest püüki tahaks alanud aastal proovida, aga ei tea, kas suudan end motiveerida 100 km taha sõitma, kui forellijõed on kiviga visata.
Muud loomad ja linnud. Harva kui kohtasin metsajõgede ääres teist kalameest, rohkem oli kokkupuutumist muu faunaga. Merikotkas, saarmas, koprad, kärp, metskitsed, jäälind peaaegu iga kord, rebane otse mu nina all jõest vett joomas, mingi hirmsasti mörisev elukas hämaras võsas, vist metsseakult. Elus esimest korda kohtusin kalastusinspektoritega, kahe kena naisterahvaga Tarbjal. Teine kord kutsusin sinnasamma ise inspektori, see lasi paadi vette ja sikutas välja ühe salavõrgu ning korjas kokku trobikonna valveta undasid.
.
