Jõeforell vol. 8

Hing jäi haigeks eilsest käigust, kui pidin ilma jääma 1,5-kilosest täpikust, aga täielikult enda amatöörliku eksimuse tõttu. Nimelt oli juba hämardumas, kui tegin veel viimaseid viskeid ülesvoolu, lootes veel enne täielikku pimedust elukala tabada. Tegin üsna pika viske käänu taha ning lasin landil vajuda. Olin juba lootust kaotamas, sest hall udu oli põldudele laskunud. Skeptilise mõtte lükkas ümber järsk ja jõuline rünnak landile, algas metsik võitlus minu ja kala vahel. Jõgi vahutas forelli tugeva keha ja sabahoopide tõttu. Proovisin kala vastaskaldast eemal hoida, sest seal oli risu ja rohtu piisavalt, et kala põgenemist hõlbustada. Otsisin juba pilguga kohti, kust kala kaldale saada, aga kaldad olid nii kuramuse järsud. Kui kala rahulikumaks jäi, sain ta pea veest välja ning jätsin spinningu kõrgemale kaldasse ja laskusin ise alla jõe kohale. Hoidsin tamiili pidevalt pingul ning lasin rinnuli kaldale, hakkasin siis sõrmi kala turjale ja lõpusekaane alt sisse lükkama kui kala tegi elupäästva raputuse ning läinud ta oli. Minule jäi kõigest meenutus kala ilusast kuldsest kehast. Käed värisesid ja süda tilkus verd, järgmise viskega jäin landist ilma ja uut enam siduma ei hakanud. Samal õhtul õnnestus veel paar alamõõdulist forkat tagasi vette lasta. Süda jäi igaljuhul verd tilkuma.
Täna alustasin püüki varakult, lant kukkus vette 07:00, ilm oli soe, loodetavasti paras ka forellile. Esimene tõsisem võtt oli juba teise sirge peal. Pikk vise ülesvoolu, kaldaserva alla. Tugev, umbes kilose kala võtmine. Mõtlesin, et nüüd anti mulle uus võimalus, aga paraku jäin sellest juba esimese 30 sekundi möödudes ilma. Kaotusega oli kõvasti kergem leppida kui eile, seega ei jäänud pikalt ootama ja liikusin edasi. Järgmise kahe tunni möödudes lasin tagasi kaks alamõõdulist tegelast, ning nägin kahel korral kuidas alamõõdulised landi vast huvi tundsid. Kotikala sain pikal sirgel. Nägin kuidas kala torpeedona landile järgi ujus, lasin landil vajuda ja kõmaki... otsas, jälle uus võimalus. Seekord püüdsin asja rahulikumalt võtta, kala vajas vees väsitamist ning seejärel suunasin kala kalda serval olevale mättale, kust siis kala kaldale toimetasin. Sain seekord kaotusteta kala kätte ning tegin mõne klõpsu ja mõõtmised - L 41 cm, M - 750 g. Edasi pool tundi vaikust ja seejärel oli väga ilusa forelli suur kõhualune mulle paista, kui teine minu kuldset lanti rünnata proovis ja lausa kahel korral. Küll ma siis proovisin sinna veel erinevaid lante, aga rohkem ta ei proovinud. Edasi oli veel ühes kraavis ilus forell mu landile järgi ujumas, aga märkas mind ning pani tuldud teed tagasi. Lõpuks jõudsin kohta, kus eile siis valus õnnetus juhtus, proovisin uuesti, aga enam ei miskit. Landi, mille eile sama kalda heinetesse jätsin sain vähemalt tagasi.
Ehk homme uuesti...
Edu kalavetel!

Sai ka tehtud selle hooaja viimane käik jõekapüügile, midagi suuremat ei õnnestunud välja meelitada, seega piirdusin täna 38,5cm forelliga, mille siis sai koju kaasa võetud E-tähega jõelt. Lisaks sain puu otsast rapala voobleri landikogusse. Enne kojutulekut külastasin ka seda kurikuulsat kollijõge ülevalt poolt, aga kollidest ei kippu ega kõppu, nagu kaevus olin.

Tegin ka eile viimase treti sel hooajal. Valisin jõe, kus enne pole käinud. Kohe alguses üks ilus rabamine kärestikulises kohas oksarisust mööda kerides, kuid mõne sekundi järel oli konks palgis kinni ja kala läinud. Vähemalt sain kinnitust, et leechi kala siiski tahab. Viimaste käikude järel hakkas usk leechidesse juba kõvasti nõrgenema.

Peale seda paar tundi vaikust, kui mitte arvestada hauge. Need nagu mõõdetud, 3 tk kõik ühepikkused, ca 50 cm-sed. Viimane neist ujub edasi, põses üks kiirabivärvides leech ja teises põses Lovec voobler, mille olin trossi külge sidunud peale leechi minekut. Krt...

Lõpuks ühel pikal ja lagedal lõigul, mis õnneks oli üsna sügav, tuli ka päevapäästja. L40 cm, 700 g - isiklik rekord. Tundsin, et rabas, siis juhtus midagi arusaamatut, kuid kala tundus siiski otsas olevat. Hüppeid ei teinud, kuid üsna jõuliselt vedas küll ühele, siis teisele poole. Igaljuhul hakkasid mu käed värisema, sest enda juurde vedada ma teda ei jõudnud nö tavapärase siduri asetusega. Kui ta lõpuks nägemisulatusse sain, sain aru ka põhjusest - kalal oli leech kõhu all kinni. Õppisin nüüd ära ka uue termini - sihipäratu tragimine. Kala ise selline:



Ja edu tänastele viimase-võtjatele!

Sai ka eile välja valitud kaks uut nire, mida külastada, jõudes esimesele nirele selgus, et see on nire sõna otseses mõttes. Jõudes järgmise nire äärde, mis voolas peaaegu paralleelselt hetkel ühe täies ulatuses keelu all oleva jõega, sattusin eravalduse sildi otsa, eemal majade juures nägin askeldamas kahte meest, arvasin, et tõenäoliselt on maa ja silt nende omad, sõitsin hoovi, et meestega juttu teha, sain loa minna autoga nende territooriumile aga nad ütlesid, et oja on täiesti kinni kasvanud ja aastaid pole seal mingit tegevust nähtud. Liikusin autosse plaani pidama. Välgatas mõte, et sõidaks hoopis Järva, kiirelt vaatasin gepsust päikese tõusu ja loojangu aega ning tegin kiired arvutused, kasutades kuulsat "kui palju on mul pügiaega" valemit, mis on midagi sellist: hetke kellaaeg - päikeseloojang + orienteeruvalt 30 minutit - kohalesõidu aeg + koefitsent lubatud sõidukiirusest kiiremini sõites = orienteeruvalt 4 tundi püügiaega . Teel Järva meenus, et nende meestega seal maja juures rääkides, tol hetkel jutu käigus sellele väga tähelepanu ei pööranud, olid nende käed tegevuses ja nimelt tegevuseks oli võrkude puhastamine, tagamaid ju ei tea aga loodan, et see ei ole nii nagu mina järeldasin, ehk see majake oli püügikeeluga jõe kaldal. Teel Järva sattusin kahte teetööde alasse ja see aeglustas minu tempot ja tekitas ärevust ja viha sest n.ö "sügelus" jõe äärde oli nii suur, et valmis või tapma. Käisid peas ainult mõtted, et loodame, et kedagi lõigul ees ei ole ja mis landid, kuidas ja kus. Kohale jõudes oli ikkagi jõe ääres auto, võttis vanduma aga alustasin ikkagi püüki ja hetk peale seda see auto läks minema, oli vist mingil muul eesmärgil jõe ääres või püüdis kusagil mojal. Üks lapsforell kohe püügi alguses. Jõudsin kohta kus eelmistel kordadel on kala alati lanti rabanud aga pole otsa jäänud, tegin eelmisel korral seal eeltööd eemaldades mõned oksad, et järgmisetel kordadel oleks parem visata, ideaalne vise aga täielik vaikus, uus vise ja ikka vaikus, pommitasin natukene ja kahjuks ei olnud kedagi kodus, liikusin natukene edasi ja tegin väga raske, ebardlikust koasimoodo asendist viske pikki jõekallast kiirema vooluga lõiku, kerisin rahulikult ja korraga väga rahulikult ja jõuliselt kala rabas voblerit alt, tulles sellega pinda ja sulpsates delfiini sarnaselt vette tagasi, kala külge nähes läksid mu silmad väga suureks, justkui fiskarsi lumelabidat oleks keegi nina ees vilgutanud ja loomulikult see voobler tuli kerides tühjalt edasi ilma kalata. Pommitasin veel seda kohta aga ei midagi. Mingi maa edasi tulid kohad kus oli võimalik teha pikemaid viskeid, ühe pikka viske peale tundsin rabamist ja korraga tuli kala pinda, jälle korralik kala, kuid tedagi tundsin ainult mõneks sekundiks. Läks juba üsna pimedaks ja alla anda ei olnud veel plaanis, eemalt nägin, et keegi käis pinnas lobistamas kahel korral, liikusin vaikselt lähemale ja proovisin siis teha ühe korraliku viske, täpselt õigesse kohta ja kala otsas, kala viskas selliselt küünlaid nagu Müürsepp põrgataks korvpalli, vaevu puudutas vett, kui oli juba jälle lennus, voobler oli kalal korralikult suus ja küünlad teda ei päästnud, kala käes aga kahjuks L33, kuid tegi see eest väga vinget möllu. Lõpuks oli juba nii pime, et oli raske juba püüda ja liikusin ära koju, väike kripeldus sees, et ikka ühe kolli oleks tahtnud koju kaasa viia.
Jõudu viimasteks ponnistusteks!

Hooaeg lõpetatud. Seljakott on puhtaks pestud ja esimest korda vist sellel sügishooajal sai ka seljakoti sisu üle revideeritud. Tra mis sodi ma kogu aeg olen endaga kaasas tassinud! Pool asjadest lendas prügikasti, ülejäänud asjad sai karpidesse talvekorterisse pandud. Nende hulgas kirurginäpitsad. Olen tihti vandunud hauge ja vahest ka täpikuid prepareerides, et miks pole neid näpitsaid kaasas. On küll olnud kaasas. Kogu aeg. Küljetasku põhjas. Minu teadmata. Kahlad, mis 2 viimast käiku kergelt lekkisid, said siis täna õhtale. Ehkki auk tundub olevat parandatav.

Samuti selgus taaskord, et ka DAM'i Caliber Spin võimaldab kala väsitamisel täielikku naudingut, kui jões ruumi on. Valisin ühe lõigu, kus see aasta vaid korra olen käinud. Vesi oli eelmisest korrast suurusjärgu võrra selgem ja suurusjärgu võrra madalam. Samuti olid täpilised kalad miskipärast asendunud pardinokalistega. Lõppskoor jäigi 6:3 viimaste kasuks. Kusjuures jonni pärast ma trossi vahele ei pannud ja 6 haugi peale tuli vaid 1 leechi kaotus. Kolmest täpikust 2 olid pisut alla mõõdu ja kotikala siis hooaja lõpetuseks ilus ca 1,2 kilone papa.

Edasi läksin huvi pärast, kuna kell oli veel noor, üht veel allpool olevat lõiku vaatama, kus ma pole vist kaks aastat lausa sattunud. Teadsin, et seal on saagiks pigem haug, täpik pigem üllatuskülaline, aga lootsin, et madal veeseis on need kalad samuti sinna lõiku ajanud. Tühjagi. 3 haugi sain ja kõik (selles lõigus panin trossi vahele. Teadsin, et ka kõrgetel jõududel lõpeb ükskord kannatus). Kokku siis 9 havi, kellest 2 olid kojuvõtmist väärt mõõtudega, st mitte alamõõdulised. Kotti nad ka läksid.

Nüüd siis ilmselt järgmine n-vah puhkamine ja taastumine, siis ehk algab sama liigi teise vormi jahtimine ja juba merelt. Selles teemas jätkan järgmise aasta alguses.

Täna laulupeo kartuses vedasin ennast õige vara kalale. Taskulambi valguses ragistasin läbi pimeda metsa jõeni. Püüki alustasin siis, kui nägin pöörlevale sõlme siduda. Temperatuur oli vaid +2. Kohe oli ka kontakt kalaga aga see polnud mõõdus ja vabanes õnneks ise. Järgnes pool tunnikest kahtlast vaikust ja siis see juhtus! Eemal ilus ront veest välja paistmas, heitsin landi kenasti sinna kõrvale, peale natukest kerimist tekkis peegelsiledal veel laine ja järgnes korralik rabamine. Disko oli korralik ja väsitasin kala, sain lõpuks ta kõrgemasse kaldaserva, kus oli natuke rohtu. Ilus, kena paks mauk. Kummardasin, et veidi tõsta ja sõrmed lõpuste taha saada aga saatus tahtis teisiti. Kala kukkus rohtu, ma ise hasardist proovisin teda püüda ja panin päris korraliku peaka. Koprad andsid eemalt 10 stiilipunkti. Kala läinud, kahlakad kaenlaauguni vett täis, seljakotis kõik märg. Täpiku poolt päris kena ice bucket challenge väljakutse, mille tänutäheks annetasin nokia E52. Edasi olid visked alajahtunud kehaga varahommikuses jaheduses kõike muud kui täpikuvisked. Oksad, puutüved, otse enda ette fantastilised visked . . .
Viimane käik oli ilus punkt oma esimesele täpikuhooajale, vähemalt nägin korraliku suure kala ka ära, nüüd tean mida uuel hooajal oodata!

NB! Eile õhtul just lugesin Raiko ja Sveni postitusi, et kuidas ikka meestel juhtub. Aga mõistan, et kui asja tõelise kire ja pühendumusega teha, siis võib tõesti jõeääres kõike juhtuda.

Edu kõigile ja peatsete piitsutamisteni kividel!