Olen sel hooajal enamus püüke teinud lendõngega, spinna-püüke vaid 2. Täna varahommikul otsustasime Hannesega teha spinna tripi lõhejõele. Kaks varasemat käiku lendõngega on olnud tagasihoidlikud ja piirdunud mõne alamõõdulise jõeforelliga. Ka putukakarp oli nii hõredaks jäänud, et spinna oli ainuke valik. 3m merika kaigas.
Hommikused +6 kraadi, kergelt sompus ilm, õrn udu metsaniidul, rändlindude laulu saatel sidusin Are oranži vobleri tamiili otsa ning seadsime sammud jõe äärde. Tingimused olid ideaalsed. Selline tunne, et iga vise võiks kena kala otsas olla. Võiks olla, võiks . . . Ja niimoodi kammisime kenad kurvid ja augud tund tunni järel läbi ning optimism sulas nagu suvekuu lumi. Vahepeal oli ka mõnda teist optimistliku spinnatajat näha ning see vähendas enda hõredat seisundit veelgi. Tegime kerge eine ja jätkasime püüki, vahetasin vobleri pöörleva vastu ning eelneva 4 tunni püügimuster kordus. Täielik vaikus.
Siis enne ühte käänakut heitsin landi vastaskaldasse ja kerides justkui keegi oleks jälitanud. Auk tundus sügav ja paistis selline merika mõõtu valvur olevat, kes korra huvi näitas. Ütlesin Hannesele, et pssst . . . . ja hakkasime seda auku läbi kammima. Vaikus. Istusime ja loopisime. Siis otsustasin Are oranži tagasi külge panna, et ehk on landivahetusest abi. c 15 viset tegin. Kaevasin kõik kohad seal augus läbi, kui järjekordse viske kerimise ajal augu põhjast jätsku tugevad võnked hakkasid läbi ridva tulema ja spinna oli nagu moskvichi antenn. Merikas see pole, lõhe raisk, oranž lant lõugade vahel. Olen kogu aeg mõelnud, et mida siis teha kui selline kala peaks kunagi otsa tulema. Ega head plaani polnudki. Õnneks oli auk sügav ja palke ega muud risu lähedal polnud. Laisalt ja aeglaselt ujus ta pinna lähedale, peaga viskas ühele ning teisele poole, et landist vabaneda. Mõlemad kolmikud olid kenasti tal lõugade vahel ja olin valmis juba 100 m sööstudeks. Aga ei . . . tema hoiab kangelt augu lähedale ja ei kavatsegi võitlema hakata. Tirisin siis teda tiba madalamale kaldaserva, et ta seal siis agressiivsust üles näitaks ja ennast väsitaks, sest muidu seda kala küll kätte ei saa. Pingutused hakkasid vilja kandma ning järgnesid mõned lühikesed sööstud ja keerutamised. Ikka ei mingeid 100 m sööste nagu olen teistelt lõhemeestelt kuulnud. Mis seal ikka, toimetasin temaga omamoodi ja c 30 min hiljem, kui tundus, et lõhe nüüd juba väga rahulikuks oli muutunud, ta välja võtta.
Hannes keeldus jõeka kahvaga kahvamast, sest kui miskit viltu läheb ja kala pääseb, siis arvas, et ma ei andesta seda talle kunagi. No jah, haarasin ühe käega tamiilist (0,30 ) ja teise käega võtsin jõekakahva ning juhtisin kala kahva poole. Kurat see kala on 3 korda pikem kui kahva võrk. Sain pea ja natuke kehast kahva ning viskusin koos kalaga kaldarohtu. Kala oli kahvast kohe väljas ja surusin ta kohe enda vastu, et tagasi vette ei vajuks. Õnnestus. Ebareaalne . . .
Ilus konkslõug papa oma uhkes rüüs lebas minu ees. Kiire mõõtmine näitas L93 aga kaalu kaasas ei olnud. Oletasime ja heietasime, mis ta võiks olla aga esimamulje järgi c 8kg. Otsustasin konkslõua kotikalaks lugeda. Rasvauim oli seljast lõigatud, seega on tegemist Põlula Kalakasvatusest asustatud lõhega. Kui kõik kohustuslikud protseduurid tehtud, siis sellise suure elukaga võga mööda võsa ei roni ning otsustasime seada sammud tagasi auto poole.
Liikuvat pilti ja rohkem lugemist
minugakalale.blogspot.com
Tänud Hannesele, vägev tripp oli