Meriforell vol. 2

Käisin täna Lohusalus õhku hingamas. Vesi oli selge ja c +10 ringis aga lainetus ja tuul korralik. Peale minu olid veel paar tuuletrotsijat ja landiloopijat. Nulliring!

Aapua, lugesin su 2011. a. avaldatud kirjatükki meriforelli püügist ja noppisin sealt välja huvitava tõetera vastutuult püüdmise kohta. See nädalavahetus on plaanis jälle minna - antud juhul saab olema praktiliselt maatuul. Kas oskad kogemuste põhjal öelda - on mõistlik sellise tuulega üritada (noh, tegelt üritada võib alati... aga...)? Ma pean silmas, et kas leidub selliseid kiviseid neemi, kus maatuul niiöelda vastutuule rolli mängiks? Ilmselt osutub võimalikuks ka külastada Tallinnast ida pool olevaid saari - seal tegelikult kannataks ju sellise koha nuputada...

Tegin eelmine nädalavahetus selle vea, et püüdsin siledas vees ja allatuult - kuna teisel neeme poolel oli otse meretuul ning laine liiga raju. Ühesõnaga potentsiaalsed kohad tormasid ning samade neemede liivasemad küljed olid rahulikud ja mitte nii potentsiaalsed merika peidupaigad.

Lasin uue tiigipuust lõikelaua teha.

Kõik need soovitused meriforellipüügi kohta on "pigem"-tüüpi soovitused, sest neid faktoreid on väga palju, kõik ei ole kunagi ideaalne ja kõiki faktoreid ei saagi teada. Täna näiteks tulid kaks kala täiesti maatuulega ja väga kõrge õhurõhuga, olid küll rull-lained, aga mitte igal pool ja vesi oli kohati väga selge. Kõrge õhurõhk ei ole ka praegu enam nii oluline, sest ta on juba pikemat aega kõrge olnud. Eelnevatel päevadel on tuul väga soodne olnud ja ma arvan, et homme saadakse erinevate kohtade pealt palju punast.

Esimene kala oli veidi alla kahe kilo, aga tegi kenasid hüppeid. Teine oli umbes kaks ja pool kilo, ilma rasvauimeta, väga tugev võitleja. Teise esimesed sööstud olid väga pikad, kala suurust kohe ei näinud, ja vaatasin hirmuga, et kas tamiili poolil ikka jätkub. Kalad olid korralikult kinni ja jalutasin nendega rahulikult kaldale, õnneks olin Abu Tobyle topeltrõngad ja Gamakatsu kolmiku pannud - Mustad kolmikut ma enam väga ei usalda.

Pidin ka korra kreepsu saama, kui suur kammeljas jalgevahelt läbi pani.

Vähe hilja peale jääb nüüd vastamine... Eelmise nädalavahetuse kalad tulid samuti vastutuult püüdes. Algul kasutasin ära selle, et naaberneem pidas suurema tormi kinni, aga seal, kus mina püüdsin, oli ikkagi vastutuul. Hiljem keris laine niisuguseks, et mingid kauged takistused ei lugenud midagi. Munadeni vees võis mõni laine üle kahlade peksta. Ja sellisest olust tuli 3 kala.

Nagu raikoj ütles, ega need soovitused on tõesti üks osa suurest "pildist". Ei mina ole see guru, kes võib sirge seljaga nõuandeid jagada, nagu selles blogiski ütlesin, need on minu nägemused, ise neid rakendan, ja siiski suht edukalt. Maatuulega valiksin mina mingid pikemad nukid, soovitavalt sellised, mis on veel sellise nurga all, et tuul toob laine ikkagi randa, mitte ei lükka paralleelselt kaldaga. Ja seal võiks tippude lähedal midagi ju täitsa toimuda.

Aga, saadud kala ka jummalast plekkveega. Niiet - tuld ja kivi kotti!

Igatahes kahepäevase retke tulemus ümmargune null. Külastasin viite erinevat kohta... kerge nõutus hakkab tulema. Samas ligilähedaselt ideaalset kohta ei õnnestunud leida ka. Kus vesi selge, seal allatuul ja plekk. Kus vastutuul seal sogane vesi või liiga raju laine... kus enamvähem selge vesi ja sobiv tuul, seal iga kord kilo vetikat landi küljes mnjah...