Merikas rabab lanti (tihti) küljelt ja nii juhtubki, et konks satub mitte suhu vaid kuskile lõpuste kanti. Kus sa eile sellise vee leidsid, et püüda sai?
Ma ise ei viitsinud väga midagi avastada, läksin oma lemmikkohta. Vesi oli küll suht selge, aga lained ikka megad. Korra vaatasin ka kaugemal oleva nuki peale, seal ikka räige soga oli. Lisaks vesi nii kõrge, et viskeplatsini minekust võis vaid unistada. Läksin esimesse kohta tagasi. Mõtlesin veidike ikkagi tormi trotsida. Seal üks kruusane neem, mis nüüd oli vee all (vesi siuke veidi üle põlve). Tuule suunast ja lainetusest tingituna oli veemasside liikumine üle selle madala nii võimas, et jalutada oli üsna keeruline, vesi tahtis jalad alt lüüa. Lisaks ründasid lained ka teiselt poolt - on vist sellest tingitud, kui üle madala liigub veemass ja läheb järsku sügavaks, siis tekitab teistpidise lainetuse, tuulele vastu. Enivei, lühidalt oligi asi nii, et seda suhteliselt kitsast madalikku ründasid lained kahelt poolt. Hea, et olin kilejope veel peale pannud, nii ei saanud ma kohe läbimärjaks. Ehkki kohati lendas see vahuvärk mul ka üle pea. Igatahes tundus, et seal natuke kaugemal on veidi rahulikum. Seal oli ka vesi sügavam ja lained ei saanud nii jõhkralt murduda. Jõudsin juba üsna kaugele, selleks hetkeks juba suhteliselt märjana, aga soov püüda oli suurem. Valisin ühe suure lameda kivi, plaan oli selle peale ronida. Kui järsku tuli üks SUUR laine. Mõtlesin veel, et prsse, sellise laine korral ei hoia mind ükski vägi selle kivi peal paigal. Aga laine, kurat, ei vajunudki alla vaid pani sellise mõnusa seinana otse minu peale. Ja et asi ikka täiesti kindel oleks, tuli sellel samal hetkel teiselt poolt veel üks mõnus veesein. Üldiselt käis see nii kiiresti, et ei jõudnud midagi mõelda ega mingeid ettevalmistusi teha, need kaks lainet said järsku minu juures kokku ja mina kukerpallitasin selle lainemöllu sees. Ausalt, sittagi ei saanud aru, kus on põhi ja kus veepind. Peamine, et spinnat lahti ei lasknud. Speedmaster ikkagi! Siis jäi mulle kõhu alla üks suur kivi ja haakisin ennast kahe jalaga ja ühe käega selle külge. Lasin lainemöllul endast eemalduda ja sain jalad põhja ja lõpuks ka pea veest välja. Siis tagasi kaldale. Püügiisu oli kuidagi üle läinud. Lisaks ei näinud ma eriti kuidas liikuda. Müts oli eriliselt viltu, prillid samuti aga ei tahtnud neid seal seistes kohendama hakata. See madalik on suht kitsas ja kui lainetus on selja tagant, pole põhja üldse näha. Nii ukerdasingi tagasi peaaegu terve tee kuni kaldani umbes puusasügavuses vees, mis omakorda tähendas, et neid laineid, mis minust lihtsalt "üle sõitsid", oli suht palju. Põhiline tähelepanu oli sellel, et mitte koperdada veealuste kivide otsa. Eluga sain vähemalt välja. Sitt elamus oli, ausalt. Mõistus pole vist oma teha...