Leidsin kevadel puu otsast ühe murdunud keelega vobleri, millel oli tamiilist "tross" - vabrikutoodanguna, tähendab. Otsad tagasi keeratud ja kinni klammerdatud ja lõksud-pöörlad küljes. Vot mul see asjandus nüüd landikarbis ja reisib minuga kaasas. Viskasin pöörla ja lõksu küljest ning kõige pisema Owneri rõngaga liitsin uued jupid asemele, sellised pisikesed, mis oleksid täpilise püüdmisel abiks. Ja ikkagi... See 0,8 tamiil tundub kuidagi jõhker. Haugi püügil on lugu teine, seal pole trossis mingi küsimus. Aga täpikupüügil selline asjandus landi ees... Täpik ikka visuaalse kontakti põhjal otsustab, et kas rabada või mitte, see tross või ka tamiil võib võtu ära rikkuda. Antud teemaga sidudes, ahvenal ei tohiks trossist olla sooja ega külma. Lihtsalt asi selline, et kui kasutada väiksemaid lante, võib tross rikkuda landi mängu. Olen tähele pannud, et juba üsna pisike pikisuunaline jõud trossile muudab trossi kõveraks. Selgitusena: lant jääb kinni ja tirid seda lahti, niiöelda sellega "venitad" trossi ja tulemusena on sul selline kõverik tross. Mida peenem tross, seda kergemini see juhtub. Kõvera ("ideaalis" lausa spiraalse kujuga) trossiga on väikeste pöörlevate töö tugevalt häiritud, vooblerid ei hakka aga üldse mängima. Olen proovinud kevlareid ja nailoneid ja kattega terastrosse ja mida kõike veel, tulemus on ikka üks. Mõni on juba poole tunnise püügi järel kõver nagu ussiemm, teine peab pool päeva vastu. Ka tamiiltross, mille leidsin, on kõver. Natuke, aga siiski. Ainus tross, mis on vist lõpmatult vastupidav, on endatehtud terastross. Mingi keevitustraat oli see, otsad silmusteks ja töötab. Jäik on, aga haugile pole vahet. Jällegi, väikse kala püügil on selline tross aga vist natuke liiga jõhker.