OK, paari sõnaga pikemalt sellest käigust. Nire on selline, mis suubub niresse, mis suubub jõekesse... Umbes nii see käib. Aga nendes peajõgedes on täpiline sees, küll kirjanduse andmetel ainult, keegi pole vist sealt kunagi kala saanud, aga asi seegi. Sõitsin eelmine aasta sealt nirest üle, ja oli meeldiva välimusega. Kuna minu hommikune retk ühele teisele nirele lõppes sellega, et lihtsalt jalutasin, kuni lõpuks üle viskas (jõgi nii rohtu täis ja õõtsikute kallastega, et isegi testviset ei olnud võimalik teha), siis mõtlesin, et miks mitte, lähen ja jalutan ka teise jõe ääres. Läksin mitte suudme lähedale, vaid keskjooksule (nojah, pikkust sellel jõel pole ka eriti, nii et seal veel alam-, kesk- ja ülemjooksu eristada on tegelikult naljanumber). Jama lugu. Jõgi on, aga vett netu. Nohh, labajala jagu. Tumedapoolne. Aga läbipaistev. Põhi kivine, suured kivid vaheldumisi savi ja saviliivaga. Aga veepuudus oli häiriv. Samas, kui ma juba seal olin, tegin jäärapäise otsuse väheke matkata. Mingis kohas, kus vesi sügavaks läks - peaaegu põlvini lausa - tuli üks pliiatshaug. Ja järgmises "süvikus" teinegi. Aga siis, ühe roika all, oli tõeline auk, vast kõhuni vesi. Enne ja pärast alla põlve. Aga näed, üks tõeline sügav koht jões siiski leidus. Hüpitasin sealt mööda oma leechi, kui toimus rabamine. Paar sekundit laamendamist ja läks. Oli selge, et see pole haug. Ehkki täpik teist korda ei raba, viskasin uuesti ja teisel katsel rabas ta uuesti, seekord jäin mina võitjaks. Esimene täpik käes. Mõõdukas, aga saatsin tagasi. Siis, eemalt nägin kohta, kus 2 palki vees. Kauge vise jäi palkide taga olevasse roikasse kinni, leechi vabastades suutsin astuda kolmanda roika peale, mis nende 2 palgi alt paralleelselt kaldaga läks. Korras, mõtlesin. Isegi kui seal oli keegi, on ta nüüd läinud. Vise, paar hüpitust ja löök. Tüüpiline haug, aga sellise jõe kohta vägagi kopsakas. Paar aeglast vonklemist, siis paar teravat tõmmet, siis pikk sööst. Olin ise teisel pool roikaid, tõin kala enda juurde, et vaadata, kuidas tamiil tal suus on. Ausalt, isegi veidi ehmatasin. Polnudki haug, täpik hoopis. Siis läks mul kiireks, kähku üle roigaste ja üritasin kala hoida vabas vees. Imelikul kombel ei otsinudki loom oksi vaid just vaba ja sügavamat vett. Arvan, et see oli tema esimene reaktsioon. Otsustasin teist reaktsiooni mitte oodata ja vedasin ta kohe kalda äärde. Seal kukkus ta märatsema, aga sain ta siiski ilusti välja tõstetud. 1470 grammi isane, nagu hiljem selgus. Pildi panin kah. Edasi oli veel üks väga ilus rabamine: täiesti müstiline auk oli jões, kahlakate piirini vesi. Sealt üle kerides järgnes leechile tõeliselt võimas laine ja siis jäi leech hetkeks kinni. Ja kõik. Järgmise viskega sain vähemalt laine uuesti liikuma, aga enam ei rabanud. Ja rohkem ei juhtunud midagi. Siis läks vesi sogaseks. Nii sogaseks, et ei näinud lantigi. Arvasin, et aitab, üks vise veel ühte taimeauku ja kõik. 1x1 meetrit see aken vast oli. Rabamine oli hetkel, kui leechi hakkasin välja tõstma, samas mõõdus nagu see suur oli silma järgi. Otsas vaid sekund ja läinud ta oligi. Ootasin kümmekond sekundit ja tegin uue viske. Ja rabaski! Tundus, et normaalselt otsas, aga pani heintesse ja nii see lõppeski. Siis tuli veel üks umbes kilone, mis jäi eriliselt meelde sellega, et haakis ennast otsa küljenahaga. No ei saa pinda. Keerutab ja kihutab kui segane. Lõpuks läks nahk katki ja kala oma teed. Vot selline seiklus oli nires, kus ei tundunud esimesel pilgul mingit elumärki olevat.
