Eile õhtul käisin ühel mitte-ekstreemsel täpikujahil. Tublisti üle poole lõigust oli läbitud ja saagiks vaid üks nibin-nabin mõõdus haug. Siis suht lühikese aja jooksul veel 3 haugi. Pisikesed kui kuradid, ja samavõrd ahned. Õnnestus vabastada vaid 1, ülejäänutel konksud totaalselt lõpustes kinni. Kuigi, mõned isikud sellist asja lausa propageerivad, et täpiku(kude)jõgedest haugid ära hävitada... Enivei, mina endale jumala rolli võtta ei tihkaks, kala vees on oma elukeskkonnas, kuhu meie siseneme sissetungijana ja võõrana. Seega ei ole meie asi otsustada, kes elab ja kes sureb. Nii et minu poolt kahe pisikese haugi kottitoppimine oli selles mõttes siiski inetu tegu. Aga mis teha, nad olid liiga puruks, et neid vabastada. Siis tuli lõpuks ka esimene täpik. Mõõdus, aga ei enamat. Lasin ta tagasi. Mingi aja pärast otse minu jalgade juurest kargas otsa veel üks täpik, senti paar suurem. Isane, kudevalmiduses. Kala pikkusest julge veerand või rohkem oli pea, millest omakorda üle poole olid lõuad. Nii et ehkki mõõdus, polnud tal seda liha luudel midagi nii palju, ja tagasi ka tema läks. Hakkas juba hämarduma, kui üks kala moodi elukas lõpuks otsa kargas. Kallas oli seal madal ja lauge, nii et väljavõtmisega probleeme ei olnud. Otsas oli kala küll vaid ühe konksuga, aga lõppes kõik hästi. Ja juba üsna pimedas, kui oli raskusi visetel jõe leidmisega, tuli otsa teine samasugune. Selle ma lasin oma lollusest otsast minema. Rooste olen läinud, mis muud. Lahkamisel sain oma täpiku kõhust ilusa peotäie korralikku marja... Nämma...
Homme plaan kihutada jälle sinna, kust on ilmunud ...meelakkumise vol 1 ja vol 2. Loodetavasti saan vol 3-s kirjeldada juba elamusi püügikohtadest, mitte ainult lõputuid jõeotsinguid...