jõeforell...

eehh jahh... Paljud suured gurud teeksid teid totaalselt maatasa, miks te peate vette ronima ja kalu hirmutama? Lisaks tallate veel kalamarja puha puruks jne.

Mina õnnekis seda seisukohta ei jaga. Ise justnimelt peaaegu ainult kahlates püüangi, ja midagi vahetevahel ikka trehvab kah. Kobedamat, pean silmas. Pluss haugi-ahvenat kaaspüügina.

Paar reeglit. Ainult ülesvoolu. Ja siiski võimalikult vaikselt. Ja ongi kõik. Saanud ilusa ülekilo kala praktiliselt jalgade juurest. Kusjuures vahetult enne seda koperdasin mingi roika otsa ja et mitte pea ees sisse käia, panin totaalse tango seal maha. Solberdasin nagu koprakari karurünnaku ajal. Järgmise viskega kala rabamine, mööda ja minu juures heintesse. Teine vise ja kala otsas. Nii et saab ka jõhkralt solberdades. eelistatum on siiski vaikselt liikumine. Visetel pole tähtis mitte niivõrd pikkus kui just täpsus. Rippuvate okste alla ja kahe rondi vahele viskamine on olulisem, kui 100 m sirget heidet täpselt keset jõge.

Kevadel oleks ka mõistlik madalates kruusastes kohtades mitte vees olla. Seal võib tõesti olla veel koorumata marja.

Aapuale õnnitlused uue rekordi puhul Tegid kalast pilti ka?

võtas-uxu, Raido , ma juurdlesin päris pikka aega sama asja üle. Siis proovisin ise ka kahlates püügi järgi ja tõepoolest paistis, et kalu see ei häiri.
Tuleb lihtsalt ettevaatlikult vastuvoolu kõndida. Tundub, et vees sulistamise helid on kala jaoks üsna naturaalsed, pigem ehmatab neid kalda peal müdistamine, st vibratsioon.

Oinz, endal on 0,25 mm. Võib-olla mõnede jaoks jõeka püügiks liiga jäme, kuid kunagi valisin selle parema tõmbetugevuse pärast ja nüüd olen sellega ära harjunud.

Krt, poolteist nädalat polnud püüdmas käinud... Eile ei pidanud mu nõrk närvikava sellele pikast pausist tingitud depressioonile enam vastu ja peale tööd ühele nirele ma kihutasin... Nostalgia, ammu polnud seal käinud. Aga pikk paus on jätnud oma jälje. Tuleb seda tõde tunnistada. Kaks mikrohaugi ja tillipikkune ahven, siis veel kaks supiforelli - sellised 300 grammised. Et siis midagi mille nimel see kõik oli...

Siiski oli au kohtuda tervelt kahe tegelasega, kes hoolitsesid selle eest, et süda ühtlaselt ja monotoonselt liiga pikalt taguda ei saaks. Esimene oli räiges põõsastikus, viskeks oli vaid üks "aken" põõsas. Kusjuures vise õnnestus lausa ülihästi - välja arvatud see, et tamiil üle mingi piiiiiiiiiisikese oksa läks... Ja selle asemel, et see nähtus pohhuiks kirjutada ja kontsentreeruda landile, oli mul vaja seda tamiili oksalt maha nusserdada. Kuni ma silmanurgast nägin, et vees olev tamiiliots oma elu elab. Siis läks mul muidugi kiireks, mingi haakimise laadne tegevus ja kerimine. Pidu pikalt ei olnud. Tüüp ei märatsenud nagu päkapikud, ta rullis paar korda ja siis lihtsalt pani ajama. Rahulikult, aga jõuliselt. Kõike head talle ja järgmise korrani, mis muud. Sest selle ujumisega ta minema läkski.

Teine tekitas lihtsalt ehmatuse, kui kuskil 5 meetrit minust järsku üks põrsas pinda tõusis ja landist MÖÖDA rabas. Ent, kui meenutada eelmise aasta umbes sama perioodi, ka siis oli lühikese aja jooksul päris mitu juhtumit, kus kala lihtsalt ründas lanti, ja tundus, et kinnise suuga. Igatahes otsa ei jäänud keegi. Nagu see eilne teine.

Õnneks sellel lõigul rahvast liiga palju ei käi, annan neile nüüd mõnepäevase "edumaa" ja siis uuesti jahile. Loodetavasti edukamalt...

Üle kahe nädala on täpikud närve minust puhanud. Nüüd on minul närvid läbi ja vist tuleb väike trett teha. Loodetavasti suudan ikka ööpoole ommikul luugid lahti venitada ja jõeni sõita. Eks näis mis saa.....

ootame pingsalt käsi kokku hõõrudes ja irved näol su tulemusi!

Eline pealelõunane visiit tekitas väikese meelehärmi... minu "salakohas" krt üks auto ees oli... Midagi, panin siis järgmise koha peale. Kalu oli küll, ainult et mõõtkava oli kuidagi nihkesse läinud. Palju oli päkapikke (minu skaalal siuksed 10-15 cm kalad), keda seal tavaliselt palju ei kohta. Vähenenud oli supiforellide osakaal (minu skaalal siuksed 300 grammised), aga tükki päris mitu neid siiski sain. Otsas oli ka kaks mõõdukat. Lugu aga selline, et päike paistis ja jõe see lõik oli lagedamapoolne. Panin otsa ühe enda tuunitud pöörleva. Kuna ma ei olnud tuuningus 100% kindel, kasutasin üht vanemat lanti. Point oli aga selles, et konksud olid nürid ja luisk oli mingil põhjusel kapis aga mitte seljakotis. Peale teise mõõduka äraminemist nüride konksude tõttu panin siiski algse landi tagasi. Ja siis varjulisemast lõigust 2 mõõdukat ikka välja meelitasin. Nii et lõpp hea kõik hea.