Särg on meie vetes väga levinud kala. Teda kohtab igal pool: jõgedes, järvedes ja isegi tiikides. Eelistatumaiks kohtadeks on kinnikasvavad ja muidu veetaimedega rikkalikult asustatud veekogud. Särjele meeldib ka õrn veevool, kiirevoolulistes jõgedes ja ojades hoidub ta vaiksema vooluga kohtadesse.
Särje kere on mõõdukalt kõrge turjaga, hõbedane ja sale. Selg läheb hõbedaselt värvilt sujuvalt üle tumepruuniks või tumeroheliseks. Seljauim ja sabauim on tumehallid, kõhualused uimed aga punased. Kasvada võib särg 45 cm pikkuseks ja 2 kg raskuseks, kuid tavaline pikkus on 15-20 cm ja kaal 200-250 g. Kõige suuremad eksemplarid on meil Suure ja Väikese Emajõe vaiksetes käärudes. Head särjesaaki saab püüda edukalt Pärnu jõe ülemjooksult ja samuti Õhne jõest. Tavaliselt kasvab särg siiski aeglaselt.
Selle kala maitsemeel on väga hästi arenenud ja sellepärast näkkab ta väga edukalt igasugustele lõhnastatud söötade peale. Väga edukas on püük taimsete söötadega, mis on maitsestatud aniisi, palderjani, päevalilleõli või kanepiõli tilkadega. Hästi sobib ka mesi ja isegi küüslauk. Särjele ei meeldi masinaõli, tubaka, sääsetõrjekreemide ja -vedelike lõhn ning bensiinihais. Samuti ujub ta kaarega mööda lantidest ja kirptirkudest, millel on küljes kampoli või jootepasta jäägid. Nii et jahti pidada on sellele kalale parem puhaste kätega.
Särge püütakse tavaliselt ujukõngega, kuid näkkab ta üsna kapriiselt. Väga tundlik on ta ka ilmastiku muutuste suhtes.
Kogenud kalamehed meelitavad juunis-juulis särje kindlasse kohta ja püügi ajal parajalt söötes saavad toredaid eksemplare, saagi kogusest rääkimata. Kohe pärast kudemist võtab särg väga ahnelt ussi, sääse- ja kärbsevastset ning puruvana. Talvel näkkab särg sääsevastse ja ussi peale, kuid juhtub ka seda, et särg eelistab hoopis maitsestatud leivasisu.
Särge peetakse väga kavalaks ja ettevaatlikuks kalaks, kuna ta võib edukalt teie õnge otsast sööda ära näpsata. Kuid sellisel juhul pole tegemist siiski kala kavalusega, vaid kalamehe oskamatusega valida särjepüügiks õiget varustus. Õngitsemise rakis peab olema väga tundlik, et see reageeriks igale väiksemalegi sööda liikumisele. Sööt ise peab olema konksule aetud väga osavalt, siis ei teki probleeme kala haakimisega.
Kogenud särjepüüdjad teevad püügikohtadel eelnevalt luuret, et teada saada kalade paiknemiskohti. Selleks asetatakse mitu hästi lõhnastatud taignaga õnge erinevatesse kohtadesse. 10 minuti pärast kontrollitakse, kus on sööt alles ja kus mitte. Kohta, kus sööta enam pole, asutakse lähemalt kontrollima.
Talvel pole särje näkkamist hästi näha, kuna ta võtab väga ettevaatlikult. Haakima peab kohe nooguti liikuma hakkamise ajal, kuid seda ei tohi teha liiga järsult, kuna kasutama peaks väga peenikest tamiili, mis võib kala tõmbest katkeda. Pärast särje kättesaamist söödetakse kalu jääaugus hautatud päevalillekoogiga või siis peenemate sääsevastsetega. Paremaks näkkamiseks võib kalda pealt kaasa tuua takjatõuke või siis kooreüraskeid. Eriti meeldib särjele aga kärbsevastse ja sääsevastse koos konksule ajamine, ehk nö "võileib". Hästi näkkab särg jääaugust, mida on eelnevalt nädala jooksul sisse söödetud.
Kuidas särge kuivatada?
Pane kalad pärast püüki jämeda soolaga kiht-kihilt anumasse kerge vajutuse alla. Vajutus on vajalik, kuna kala hakkab vett välja andma ja soolduma ning nii väldid pealmiste kalade kuivale jäämist ning sisikonna roiskumist. Soola koguse saad teada juba järgmise ämbritäiega. Kui eelmisest jäi liiga palju soola löga järgi, pane järgmine kord vähem.
Hoia kalu kaks kuni kolm ööpäeva soolas, siis loputa soolast puhtaks ja pane magedasse külma vette likku. Leota iga soolas oldud ööpäeva kohta üks tund ja seejärel pane kalad kuivama. Kõige mugavam on traat silmast läbi ja rippu. Hea kuivatamise koht on selline, kus päike otse peale ei paista ja sisikonda ei keeda. Samas peab tuul pidevalt tõmbama. Räästaalune on hea paik, aga ainult päeval kui tuul puhub. Varakevadine udu ja vihmad suudavad teinekord samapalju kala niisutada kui päeval tuul kuivatab. Kui väljas just väga kuiv pole, siis tasub peale ca nädalast kuivamist siseruumides viimane lihv anda (näiteks soojamüüri ääres).
Katkise kõhuga kalad viska minema. Need lähevad roiskuma ja kärbseid täis, enne kui ära kuivavad. Kui kala pole väga muljuda saanud ja kõik sai õigesti tehtud, siis on ka mari söödav ning väga hea. Kas kuivatada pea või saba alaspidi, pole särje puhul oluline.
Allikad: ajakiri "Fish" ja erinevad internetimaterjalid
Kalaportaal.ee, 2016
