Jõeforell on meie vetes elutseva meriforelli väike veli. Käesolev artikkel jagab teadmisi sellest, kuidas tabada jõeforelli ja eriti just suuri isendeid.
Jõeforelli püügil tuleb alati meeles pidada, et jõe ääres tuleb liikuda hiirvaikselt. Liikuma peaks vastuvoolu ja mitte kunagi mööda kalda äärt. Suur viga, mis enamustel jõgedel tehtud, on see, et kalda äärde on tehtud püügiaugud sisse, rohi-roog-oksad jne on maha keeratud, justkui oleks neist kohtadest hea lanti heita. Kui tahad kolli näha, siis väldi neid sisseroogitud kohti. Hiili-poe läbi rohu ja pista ainult ridvaots läbi rohu vee kohale.
Kui näed eemalt head-võimalikku kala kohta, siis oleks mõistlik eemalt jälgida jõge. Kui suur kala on liikumas-toitumas, annab veepinna lainetamine temast kergelt märku.
Järgmisena mõtle välja, kuidas kõige vaiksemalt viskeulatusse hiilida, sest mööda kalda äärt trampides hirmutad kindlasti kolli ära. Jõe ääres liigu nii, et jõgi jääks nii 10-20 m eemale ja päris jõe äärde liigu vaid viskekohtades.
Artikli autor 2,1 kg ja L=61 cm jõeforelliga
Suur jõeforell eelistab pigem vaikse vooluga kohti. Käredad jõelõigud on pigem konnakarneval ja kui jões on harjust, siis harjuse meelispaigad. Kui kärestiku-koolme kohale järgneb sügav kauss, siis vastuvoolu liikudes on mõistlik lante heita kausi servast 1-2 m ettepoole (1-2 m annab paraja maa, et lant kausi põhja vajuks), lasta landil põhja vajuda ja siis ridvaotsaga nõksutades teda liigutada - kui koll seal kausis on, küll ta endast märku annab.
Kollide meelispaigaks on kaldaalused, kus kallas ulatub kaugemale ja all on vesi ning parajalt sügav 1-5 m. Sõltuvalt jõest. Kollilõik on kindlasti selline, kus jõe ühel või mõlemal äärel on heinamaa, ilmselt on putukate rohkus see, mis kollid neisse paikadesse seisma jätab. Päris metsa sees on kollid väga harva, ilmselt on sealne putukate-liblikate hulk palju väiksem ja seetõttu on toidupoolist pisiforellidele piisavalt.
Hõrnase varustus peaks olema võimalikult kerge. Ritv UL või ML. Ridvapikkus pigem 2,4 m kui 1,7 m. Ridvatest 2-8 g, 7-21 g. Need on head kerged. Rull võiks olla Shimano markeeringu järgi 2500, Okuma puhul 20 ja Daiwal näiteks 1500. Rulli peale sobib väga hästi 0,14 mm nöör. Annab suurepärase tunnetuse. Ja loomulikult polariseeritud päikseprillid. Tihti on nii, et koll käib ainult lanti vaatamas ja seda on parem märgata, kui polariseeritud päikseprillid ees. See on oluline teave selle kala püüdmisel. Suur jõekas on väga kohatruu kala. Kui õnnestub märgata landivaatamist, siis saab hiljem tagasi tulla ja sooritada uus heide õigesse kohta.
Lantidest ka. Kindlasti on jõeka püügil tähtsad pöörlevad landid. Suur kala eelistab nr 1 ja nr 2 plaadiga pööreleid. Nr 1 toob kalavõtte rohkem, kuid nende konksud on nii pisikesed, et tõsist kolli on väga keeruline kaldale saada. Optimaalne on nr 2 suurus. Värvidest võiks igalühel olla olemas Meppsi matthõbe ja kanapask ehk Brown Trout. Matthõbe töötab suurepäraselt pilves ja vihmase ilmaga, see on nö lollikindel lant. Kanapask töötab sellisel päeval, kui pilved on heledamad-hõredamad. Kuid Meppsi Brown Trout töötab kõige paremini vahetult enne ja pärast päikseloojangut. See kellaaeg on ka see, mil kollid liikuma asuvad. Brown Trout värv imiteerib valgeid-halle ööliblikaid, mis on ilmselt üsna mahlased suured suutäied forellile ja niisama ta seda võimalust käest ei lase. Kui visketäpsus on hea, siis peaks Brown Trouti nii heitma, et esmalt jääks ta veepiirist nii 5-20 cm kuhugi taimevarrele kinni. Kui selle küljes natuke rapsinud lant vette kukub, on sageli koll momentaalselt kallal ka. Teine variant, et teha lihtsalt pikki heiteid ja kerida ühtlaselt, sest päikseloojangu ajal on suured kalad üsna liikuvad.
Ja loomulikult uuri oma tuttavate pikaküüneliste käest ega neil ei juhtu küünelakke ülearu olema. Niiviisi on võimalik lante värvida jõepõhiselt, igal jõel on siiski oma supervärvikood ja seda saab leida, kui on olemas hulganisti erinevaid küünelakke. Lihtne ja kerge värvida ja arvestada, kui tihti need landid forellipüügil kinni jäävad, siis... pole probleemi, kui küünelakk igavesti landi ei püsi.
Loo autor 1,8 kg ja L=55 cm jõeforelliga.
Vobleritest võiks olla ujuvaid ja uppuvaid. Yo-Zuri Pins minnowid, Rapala Coutdownid 3 ja 5 cm ja Salmo Hornetid 3 ja 5 cm. Uppuvaid voblereid peaks mängitama mitte ühtlaselt kerima. Ridvaotsaga nõksutamine, landi põhja laskmine ja kiirelt pinnale toomine mõjub tihti kollile vastupandamatuna. Hiinabanaan sobib ka, see on see nn flatfish. Neile on mõistlik panna tagumine konks suurem, et see lant "keerutaks" end põhja, kui seisma jätta. Kerima peaks tugevate jõnksudega, see ajab forelli peast päris segi. Tolle hiinabanaani puuduseks on madal koostekvaliteet, et enne püügile asumist tuleks konksu kinnitused üleliimida-vaadata. Päris kurb, kui 70+ jõekas konksuirdumisega ära läheb. Rapala värvitoonidest peaks olema: G, S, T, RT ja bleeding seeria. Bleeding Olive Flash 3 cm on Kasari jõgikonnas ahvenale absoluutselt vastupandamatu. Salmo Hornetid võiks olla valge ja must selg, trout. Salmo Hornet Trout on ka ahvenale vastupandamatu. Kui lantidega kokku hoidma ei pea, on väga head landid ka Rapala 6cm Husky Jerkid. Suvel töötab suurepäraselt G värv. Puuduseks on suht pinnas ujumine.
Forelliilmast ka. Kui sajab seenevihma, siis on päris hea minna suurt kala otsima. Selge ilma puhul on suure lootust päikseloojangu ajal ja ilmselt ka väga vara hommikul. Kui väljas on torm ja üsna raju äikegi, see on parim jõeka ilm. Iseküsimus, kui mõnus seljuhul jõe ääres liikuda on, aga kolle näeb väga hästi. Pealegi muudab tugevam sadu veepinna kalale "nähtamatuks", mistõttu kalastaja pole kalale näha.
Kui keset jõge on suur oksarisu, kuhu alla saad lanti susata: pane hõbedane pöörel või mõni uppuv vobler otsa ja lase lant risu alla põhja, loe rahulikult viieni ja asu vaikselt kerima. Kui oksarisu peremees on kohal ja ta sind märganud pole, küll ta endast märku annab.
Kirja pani: Hasso Hirvesoo (mustakissa)
